Weissensandi sild

„Weissensandi sild“ on dokumentaaljutustus, mis põhineb tõestisündinud sündmustel Teise maailmasõja viimastel nädalatel. Auguste Lazar keskendub loos ühele episoodile, mis aset leidis 1945. aasta märtsis Saksamaa väikelinnas Weissensandis. Taganevate SS-vägede valvsa pilgu all liigub läbi Saksamaa naisvangide kolonn, nende seas kaks kurnatud naist, kes ei suuda enam sammugi astuda. Nad leiavad pelgupaiga kohaliku proua Kupferschmidti kodus, kes riskib oma ja oma pere eluga, pakkudes neile varju. See moraalne valik, mis kujuneb raamatu keskseks sündmuseks, seob isikliku julguse ja ajaloolise olukorra üheks traagiliseks, ent tähenduslikuks episoodiks.

Autor ei keskendu lahingutele ega strateegiale, vaid sellele, kuidas sõda mõjutab üksikisiku moraalitaju ja tegutsemisvalikuid. Loo tonaalsus on vaoshoitud ja kirjeldav, kus tegelaste siseilma avatakse napilt, ent piisavalt, et mõista olukorra traagikat ja eetilist pingestatust. Weissensand ei ole niivõrd geograafiline koht kui sümbol – silla motiiv viitab nii tegelikule läbikäigule kui ka eetilisele üleminekule, kus inimene peab valima kaastunde ja hirmu vahel. Lazar näitab, kuidas sõja lõpu lähedus ei vähendanud vägivalda ega kontrolli, vaid muutis olukorra veelgi ettearvamatumaks ja julmemaks.

Auguste Lazar oli saksa päritolu kirjanik ja ajakirjanik, kes emigreerus natside võimuletuleku järel ja tegutses hiljem Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Tema loomingus kohtuvad ühiskonnakriitiline pilk ja dokumentaalse tõepära taotlus. „Weissensandi sild“ on tema üks tuntumaid teoseid, mis ühendab ajaloolise sündmuse jutustamise lihtsas ja selges vormis eetilise kaalutlusega, pööramata tähelepanu heroismile, vaid vaiksele vastupanule ja inimsuse säilitamisele keset kaost. Teos sobitub laiemasse antifašistliku kirjanduse konteksti, ent säilitab samas individuaalse loo väärikuse ja konkreetsuse.