Surmatants

August Strindbergi näidend „Surmatants” on sünge ja intensiivne psühholoogiline draama, mis keskendub kahe inimese – abielupaari – emotsionaalsele ja vaimsele lagunemisele. Tegu on suletud ruumi näidendiga, mille tegevus toimub üksikul saarel vanas kindluses, kus elavad endine suurtükiväe kapten Edgar ja tema naine Alice. Abielu, mis on kestnud juba 25 aastat, on muutunud pidevaks võimuvõitluseks ja mürgiseks vastastikuseks hävitamiseks. Kolmanda tegelasena siseneb loosse Alice’i sugulane Kurt, kelle ilmumine vallandab uue vooru süüdistusi, kättemaksuihasid ja süümevaevu. Olukord muutub aina klaustrofoobilisemaks, kuni eraldatus ja vaimne allakäik toovad tegelased kokku justkui halastamatusse siseringi – surmatantsu.

Strindbergi tekst on tihe ja terav, läbipõimunud kibeda dialoogi, mõttemängude ja psühholoogilise manipuleerimisega. Näidend ei otsi süüdlast, vaid näitab, kuidas inimsuhted võivad aja jooksul muutuda lõksuks, kus armastus, viha ja sõltuvus segunevad eristamatult. Surmatants ei ole pelgalt lugu ühest abielust, vaid ka laiem allegooria eksistentsiaalsest üksildusest ja võimuvõitlusest, mis võib kujuneda inimese elu keskseks jõuks. Strindberg on loonud tegelased, kes on samaaegselt kahetsusväärsed ja äratuntavad, kelle valu ja pahelisus ei jäta vaatajat või lugejat ükskõikseks.

August Strindberg (1849–1912) oli rootsi kirjanik, dramaturg ja kunstnik, keda peetakse üheks modernse teatri rajajaks. Tema looming katab nii naturalismi kui sümbolismi, segades isiklikke kogemusi, ühiskonnakriitikat ja religioosseid otsinguid. Strindbergi näidendid, sealhulgas „Surmatants”, on mõjutanud tugevalt 20. sajandi teatrit, pakkudes näitlejatele ja lavastajatele psühholoogiliselt rikkaid rolle ja keerukaid suhtevõrgustikke. „Surmatants” kuulub tema küpse loomingu hulka, olles ühtaegu intiimne ja häiriv sissevaade inimsuhete pimedamasse poolde.