Abielu

August Strindbergi teos „Abielu“ on kahemõtteline ja teravapilguline uurimus mehe ja naise vahelistest suhetest, mis väljendub lühivormis esitatud novellide, esseistlike visandite ja ideeliste dialoogide kaudu. See raamat ei kujuta abielu kui harmoonilist ega püsivalt stabiilset institutsiooni, vaid avab selle varjatud pingeid, võimumänge ja sisemisi vastuolusid. Strindberg vaatleb abielu psühholoogilise lahinguväljana, kus kumbki osapool püüab säilitada iseennast, olles samas seotud kohustuste, tunnete ja sotsiaalsete ootustega. Lood on eriilmelised – osad kujutavad argiseid ja delikaatsemaid olukordi, teised aga provotseerivad ning paljastavad tegelaste alateadlikke motiive jõulise otsekohesusega.

Teos on kirjutatud mitmes järgus ning kajastab autori muutuvat suhtumist abielu ja naise rolli ühiskonnas. Strindberg ei pelga esitada vastuolulisi seisukohti, mis omal ajal tekitasid teravat vastukaja ning süüdistusi misogüünias. Ometi ei ole „Abielu“ üksnes ühest vaatenurgast kirjutatud. Naistegelased ei ole pelgalt passiivsed kannatajad või karikatuursed manipuleerijad – nad on keerulised, sageli arukad ja iseseisvad, peegeldades autori sisemist heitlust omaenda arusaamade ja kogemuste vahel. Tulemuseks on mitmekihiline ja ambivalentne pilt suhetest, kus armastus, võitlus, süü ja igatsus põimuvad ühtseks inimsuhete analüüsiks, mis ei väldi ebamugavaid küsimusi ega lihtsusta vastuseid.

August Strindberg oli rootsi näitekirjanik, romaanikirjanik ja esseist, kelle looming on mõjutanud tugevalt 20. sajandi modernistlikku kirjandust ja teatrit. Tema töödes kohtuvad realistlik sotsiaalne kriitika ja sügavalt isiklik psühholoogiline introspektsioon. „Abielu“ kuulub tema provokatiivsemate proosateoste hulka, milles ta uurib inimese sisemaailma ja ühiskondlike normide pingevälju. Strindbergi stiil on jõuline, aforistlik ja vahel lausa hüsteeriline, kuid samas teraselt jälgiv ja täpne. Tema ausus, olgugi kohati ebamugav, annab teosele püsiva mõjuvõime ka väljaspool selle loomise aega ja kultuurikonteksti.