August Matthias Hagen. Kunstniku reisipäevikud 1820-1821

Detsember 1820:
Armukadedus on olnud minu kallima nipsakuse põhjus ja mulle meeldib, et sellel on nüüd ükskord lõpp. Asi hakkas mulle juba lõbu pakkuma, eriti kui ma hakkasin oma ebasiivsaid kavatsusi avaldama; ma nägin teda hiljem mõnikord veel, kuid ei rääkinud temaga enam sõnagi; niisiis, see asi on ühel pool ning minu südames ja tegevustes võtab varasem üksluisus jälle maad. - Meistriga oleme mõned korrad küllaltki karmide väljenditega oma arvamusi vahetanud./---/Üleüldse märkan järk-järgult, et ta on üks õige salalik patustaja, kes usub igast teisest seda halba, mida ise harrastab ja teeb - nii nt. võttis ta meie perenaisel paari nädala eest mõned kuldnad palgast maha -, harva väljendab ta teatud asjade kohta oma arvamust (põlenud tüdruk) (Körneri maalitud Zarini portree).
Käesolevate lustakate ja isegi vallatute reisipäevikute autorit August Matthias Hagenit (1794–1878), hilisemat Tartu ülikooli joonistusõpetajat, on peetud ka baltisaksa andekaimaks loodusmaalijaks. 1820. aasta juunis rändas ta Saksamaale, Šveitsi, Austriasse ja Itaaliasse. Rändurielu muljed jäädvustas Hagen reisipäevikuis, mis kirjeldavad kaasahaaravalt tema visadust ja kannatusi sellel enamasti jalgsi sooritatud teekonnal. Ta töötas iga ilmaga nii külmas kui ka sajus: tema joonistused ja päevikumärkmed on sageli veepritsmetest laiali läinud. Oma rännakul ei jätnud Hagen kasutamata võimalust külastada muuseume ning galeriisid, käia ooperis, teatris ja kontserdil, ent noormees ei põlanud ära ka tütarlaste tähelepanu ja sattus nii mitu korda kenasse armuseiklusse, mida ka reisimärkmetes kajastab Nii võib lugeja saada mõningase ülevaate tollase inimese ettekujutusest asjade käigust ja mõtteviisist.
Hageni täpne ja lennukas stiil maastikumaalijana kujunes välja just neil matkadel. Raamat pakub huvitavat lugemist nii kunstiajaloolastele, ajaloolastele kui ka kõigile teistele sellest ajastust ja inimestest huvitatutele.