Tee kaevule 2. osa

August Mälgu romaani „Tee kaevule“ teine osa jätkab haaravat ja rahvalikult kõnekat lugu inimestest, kelle elud on põimunud maaga, pärimuse ja sisemiste valikutega. Kui esimeses osas kujunesid välja peamised tegelased ja nende konfliktid, siis teises osas süveneb Mälk nende sisemaailma, valgustades eeskätt muutusi, mida toovad endaga kaasa aeg, surve ja inimese isiklik küpsemine. Keskmes on inimese suhe oma päritoluga – maa, küla, perekond – ning tema võime või võimetus sellest lahti murda. Sümboolne „kaev“ jääb ka teises osas tähenduslikuks kujundiks: see on nii eluandja kui ka eneseotsingu koht.

Romaanis kohtab arhetüüpseid tegelasi: tugevaid ja vaikivaid mehi, südikalt kohanevaid naisi, neid, kes peavad kinni traditsioonidest, ja neid, kes püüavad vaadata kaugemale. Mälgu keel on tihe, kuid samas orgaaniline, tugevalt seotud looduse ja kohaliku elulaadiga. Ta kujutab konflikte mitte suurte ideoloogiate, vaid vaikse ja visa argivõitluse tasandil – küsimus, kas jääda või lahkuda, keda usaldada, millal vaikida ja millal tõde välja öelda. Teose sündmustik ei ole kiire, vaid kulgeb tasakaalukalt, andes ruumi karakterite arengule ja sisemistele pööretele, mis on tihti sama dramaatilised kui välised sündmused.

August Mälk (1900–1987) oli eesti proosakirjanik, kelle loomingus peegelduvad meretaguse Lääne-Eesti ja saarerahva elutunnetus, tugev sidemetaju kodupaigaga ja sügav psühholoogiline läbitunnetatus. Pärast Teist maailmasõda emigreerus ta Rootsi ning kuulus Eesti Kirjanike Kooperatiivi juhtfiguuride hulka. Väliseesti kirjanduses kujunes ta üheks olulisemaks loojaks, kes püüdis säilitada eesti keele ilu ja elutunnetuse järjepidevust paguluses. „Tee kaevule“ kuulub tema hilisemasse loominguperioodi ja pakub mõtlikku, samas emotsionaalselt laetud käsitlust elulistest valikutest, mis kõnetavad ka väljaspool oma ajastu ja kogukonna konteksti.