Surnud majad

August Mälgu romaan „Surnud majad“ käsitleb inimeste ja paikade saatust maailmasõdade vahelisel ajal, keskendudes elu hääbumisele rannakülas, kus kunagisest elujõulisusest on järele jäänud üksnes tühjad seinad ja vaikiv igatsus. Teos kujutab ruumi, kus aeg on justkui seiskunud: majad seisavad tühjalt, inimesed on lahkunud või alla andnud, ja allesjäänud tegelased elavad lootuse ja harjumuse piiril. Mälk ei keskendu niivõrd sündmustikule kui atmosfäärile, mille loovad meretuul, vaikivad hoovid ja hääbuv töö. Lugu on kantud igatsusest ja alistumisest, kuid seejuures ei muutu see sentimentaalseks – pigem mõtisklevaks ja leplikuks.

Tegelasteks on need, kes on jäänud või naasnud – vanaemad, lesed, kalurid ja ekslejad –, igaüks omaenese mälestuste ja kaotustega. Dialoogid on nappide sõnadega, kuid annavad edasi sügavat tühjusetunnet ja vaikset mõistmist. Mälk kasutab sümboolsust ja looduslähedust, et näidata, kuidas paigad kannavad endas inimeste elu jälgi ka siis, kui elu ise on lahkunud. Meri, tuul, liiv ja lagunevad hooned muutuvad tähenduslikeks elementideks, mille kaudu autor väljendab ajastu lõppu ja selle psühholoogilist mõju üksikinimesele. Rännak läbi mahajäetud külade ei ole vaid füüsiline liikumine, vaid sisemine teekond möödunud elu ja elamata jäänud võimaluste juurde.

August Mälk (1900–1987) oli tuntud eesti kirjanik ja poliitik, kelle looming keskendub sageli rannarahva elule, mereäärsele loodusele ning inimese sisemisele võitlusele. Tema keelekasutus on rikkalik ja rahvalik, kuid samas poeetiline ning süvenev. Paguluses kirjutatud ja hiljem Eestis uuesti välja antud „Surnud majad“ kuulub tema hilisemasse loomingusse ning peegeldab nii üksikisiku kui rahvuse kogemust – tunnet, et midagi olulist on möödunud ja kadumas. Mälgu loomingus avaldub ühtaegu kaotuse ja leppimise esteetika, mis muudab „Surnud majad“ sügavaks ja ajatuks lugemiseks.