Jutte lindudest

August Mälgu teos „Jutte lindudest“ koondab endas valiku looduspilte ja jutustusi, milles keskseks motiiviks on linnud ja nende koht inimese maailmas. Raamat ei ole rangelt zooloogiline ega ka pelgalt ilukirjanduslik, vaid ühendab kahe valdkonna elemente: tähelepaneliku loodusevaatluse ning isikliku ja poeetilise lähenemise. Mälk kirjeldab erinevaid linnuliike, nende harjumusi, hääli ja liikumist, põimides juurde mälestusi, rahvapärimust ja mõtisklusi looduse rütmi ning inimese sisemaailma üle. Tekstid on lühivormilised ja isikupärased, igaüks justkui väike esseistlik pildike mingist hetkest või kohtumisest linnuga.

Autor vaatleb linde mitte ainult bioloogiliste olenditena, vaid ka kui tähenduslikke tegelasi, kelle käitumine ja kohalolu annavad vihjeid aja kulgemise, aastaaegade vaheldumise ja elu habraste seaduspärade kohta. Mälk ei püüa õpetada ega liigselt seletada, vaid juhib lugeja tähelepanu lihtsatele, ent tähendusrohkele hetkedele looduses: tihase laul kevadhommikul, rändlindude minek, kajakate kisa sadamal. Nende stseenide kaudu mõtiskleb ta ka inimelu üle, selle kaduvuse, igatsuse ja rahu võimalikkuse üle looduse keskel. Raamat sobib nii loodushuvilisele kui ka lugejale, kes otsib vaikset ja süvenevat mõtisklust väljaspool argikiirust.

August Mälk (1900–1987) on tuntud eesti proosakirjanik, kelle loomingus on olulisel kohal mereäärne elulaad, loodus ja inimese sisemaailm. Kuigi tema nime seostatakse sageli romaanidega nagu „Õitsev meri“, on „Jutte lindudest“ näide Mälgu lühiproosa hilisemast ja vaiksemast kihistusest, kus domineerib elutark rahulikkus ja loodustundlikkus. Teos väljendab autori sügavat sidet kodumaa maastike ja elurütmidega ning peegeldab samas ka tema eluõhtu tasast vaatlust, kus looduse ilmingud avavad ukse nii mälestustele kui igavikulistele tunnetele.