Ühe vana tuuletallaja noorpõlve mälestused

August Kitzbergi „Ühe vana tuuletallaja noorpõlve mälestused“ on elav ja vahetu tagasivaade 19. sajandi teise poole Eesti talurahva elule, mille kaudu avaneb ühe noormehe kasvamise ja maailmatunnetuse lugu. Tegemist ei ole pelgalt autobiograafiaga, vaid ka kirjanduslikult nauditava ajastuportreega, kus Kitzberg põimib isiklikud meenutused sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna lahtikirjutamisega. Lugeja saab osa lapsepõlvest kolkakülas, kooliteest ja esimestest kokkupuudetest trükisõnaga – maailmast, kus haridus, lugemine ja tähelepanelik elu vaatlemine kujundavad noore inimese teed laiemasse ühiskonda. Läbi kergelt humoorika, ent teravapilgulise vaatenurga ilmneb autori elutarkus ja kriitiline meel.

Kitzbergi stiil on jutustav, rahvalikult mahlakas ja detailitundlik. Ta ei kiirusta sündmuste kirjeldamisega, vaid laseb neil lahti rulluda aegamisi, lisades rohkelt dialooge, karakterikujundusi ja pildikesi argielust. Raamatust leiab nii perekonnasiseseid suhteid kui ka ühiskonna klassilist kihistust, hariduse kättesaadavust ja külaelu tavasid. Mälestused ei ole idealiseeritud – autor ei pelga meenutada vaesust, ebaõiglust ega vaimset piiratust –, kuid nende kirjapanek on täis empaatiat ja mõistmist. Tegu on väärtusliku kultuurilooga, mille kaudu saab tänapäeva lugeja aimu sellest, milline oli Eesti maarahva elu enne ärkamisaega ja rahvusliku identiteedi kinnistumist.

August Kitzberg (1855–1927) oli eesti kirjanik, näitekirjanik ja ajakirjanik, kes mängis olulist rolli rahvusliku teadvuse kujundajana. Tema looming ulatub realistlikest jutustustest sügavama ühiskonnakriitilise draamani. „Ühe vana tuuletallaja noorpõlve mälestused“ kuulub Kitzbergi hilisemasse loomingusse ning eristub oma mälestusliku tooni ja ajaloolise väärtuse poolest. See on eesti kirjanduse klassika, mis ei kaota ajas tähendust, sest suudab isikliku läbi valgustada üldist – tehes seda meisterlikult, lihtsust liialt vältides, aga ligipääsetavust silmas pidades.