Maimu

August Kitzbergi romaan „Maimu“ viib lugeja neljateistkümnendasse sajandisse, aega, mil Eesti alad olid sattunud Liivi ordu võimu alla. Teos maalib pildi raskest ja karmist ajast, kus eestlased olid kaotanud oma peremeheõigused ja pidid taluma võõraste isandate rõhumist. Ordu rüütlite käsud lähtusid kindlatest kivilossidest, kust neid saadeti rahvast maksustama ja alistama. Lugu toob esile lihtsate inimeste mured ja lootused, nende püüded säilitada väärikus ning lootus paremale tulevikule ka kõige raskemates oludes. Keskne tegelane Maimu kehastab nii süütust ja headust kui ka ajastu traagikat.

Romaanis peegelduvad Kitzbergile omased teemad: rahva ja valitsejate vastasseis, vabaduseigatsus ning inimliku väärikuse küsimus. Teose süžee seob endas ajaloolisi sündmusi ja väljamõeldud tegelaste saatust, andes edasi üldise pildi sellest, kuidas ordu võim ja rõhumine mõjutasid eestlaste elu. „Maimu“ on kirjutatud ajasturomaani laadis, mille eesmärk oli äratada rahvuslikku eneseteadvust ja tuletada meelde mineviku raskusi. Teos on ühtaegu nii ajalooline peegeldus kui ka kirjanduslik katse anda häält neile, kelle elu jäi suurte poliitiliste ja sõjaliste sündmuste varju.

August Kitzberg (1855–1927) oli eesti kirjanik, kes on tuntud nii näidendite kui ka proosateoste autorina. Tema loomingus on olulisel kohal ühiskondlikud ja rahvuslikud teemad, sageli kajastuvad seal talurahva elu ja õiguseotsingud. Kitzberg on eesti kirjandusloos hinnatud eelkõige näidendite „Libahunt“ ja „Tuulte pöörises“ tõttu, kuid ta kirjutas ka novelle ja romaane, mis käsitlesid ajaloolisi ja ühiskondlikke konflikte. „Maimu“ kuulub tema ajalooliste teoste hulka, pakkudes vaadet minevikku ning samas peegeldades oma aja lugeja rahvuslikke püüdlusi ja enesemääramise tahet.