Libahunt. Draama viies vaatuses

August Kitzbergi näidend „Libahunt“ kuulub eesti teatriloo kesksete teoste hulka ning kujutab endast psühholoogiliselt ja sotsiaalselt laetud draamat, mille tegevus toimub suletud külakogukonnas. Keskne tegelane on noor naine nimega Tiina, kes elab vaesuses ja on pärit tundmatust minevikust. Tema ümber tekib kahtlusi ja eelarvamusi, kui levivad jutud, et ta võib olla libahunt – rahvausundist pärit olend, kes kehastab hirmu tundmatu ja teistsuguse ees. Kitzberg kujutab, kuidas kogukond reageerib sellele kahtlusele: alguses salalikult ja kõhklevalt, hiljem järjest otsustavamalt ja vaenulikumalt. Tekst peegeldab eelarvamuste jõudu ning üksikisiku õigust isikupärale keskkonnas, mis väärtustab kuulekust ja konformismi.

Tiina traagika peitub tema sõltumatus mõtlemises ja julges eneseteadlikkuses, mis muudab ta külakogukonna silmis ohtlikuks. Konflikt süveneb eriti suhetes Mari ja tema pojaga, kelle vahelised tunded ja lojaalsused asetavad nad valikute ette. Näidendi struktuur järgib klassikalist viievaatuselist vormi, milles pinge kasvab järk-järgult kuni lahenduseni, kus Tiina jääb oma valikutes kindlaks, ehkki hind on kõrge. Teose keel on kõnekeelne ja eluline, kuid samas poeetiline, peegeldades maainimeste maailmapilti ning keelelist rikkust. Kitzbergi teos käsitleb süvitsi üksikisiku ja kogukonna suhet, tõe ja kuulujutu piiride hägustumist ning seda, kui habras on vabadus elada iseenda tõe järgi.

August Kitzberg (1855–1927) oli eesti näitekirjanik ja proosakirjanik, kelle looming kajastab süvitsi maaelu, rahvapärimust ja inimpsüühika vastuolusid. „Libahunt“ valmis 1911. aastal ning on jäänud üheks tema tuntumaks ja enam lavastatud teoseks. Kitzberg kasutas rahvuslikku ja mütoloogilist ainest, kuid andis sellele ajatu psühholoogilise mõõtme, mistõttu tema draamad kõnetavad publikut ka tänapäeval. Ta seisis realistliku kujutamislaadi ja rahvaliku keelekasutuse eest, pidades oluliseks sotsiaalseid ja eetilisi teemasid, mis lähtuvad inimeste tegelikust elukogemusest.