Libahunt. Draama 5 vaatuses

„Libahunt“ on August Kitzbergi kirjutatud draama, mis kuulub Eesti kirjandusklassika olulisemate teoste hulka. Teos on viievaatuseline näidend, mille keskmes on noore naise, Tiina, lugu. Tiina on kasulaps, keda külarahvas peab libahundiks, kuna tema ema oli „kahtlase minevikuga“ naine. Sellest eelarvamusest kasvab välja pinge, mis kujundab kogu näidendi käigu. Kitzberg asetab oma tegelased keskkonda, kus hirm teistsuguse ees on tugevam kui inimlik mõistmine. Tiina sisemine väärikus, sügav tundemaailm ja ühiskonna vastuolulisus põimuvad loost läbi, luues tõsise ja traagilise atmosfääri.

Näidendis kerkivad esile vastandused: külaelanike kitsarinnaline ja ebausule tuginev maailmapilt vastandub üksikisiku sisemisele aususele ja eneseotsingule. Tiina armastussuhe Margusega on kui lootuskiir, mis võiks teda päästa, ent külarahva eelarvamused ja ühiskondlik surve kujundavad loo arengut traagiliseks. „Libahunt“ ei ole ainult draama ebaõiglusest, vaid ka inimese vajadusest kuuluda, olla armastatud ja mõistetud. See näidend avab ühiskonna toimemehhanisme ja üksikisiku haavatavust sotsiaalse sildistamise ees.

August Kitzberg (1855–1927) oli eesti kirjanik ja näitekirjanik, kes on tuntud oma realistlike, ühiskonnakriitiliste ning sageli rahvalikule ainesele tuginevate näidendite poolest. „Libahunt“ on tema kõige tuntum näidend, mis esietendus 1911. aastal ja on tänaseni regulaarselt Eesti teatrites lavastatud. Kitzbergi keelekasutus ja tegelaskujud toovad esile 20. sajandi alguse külaühiskonna väärtused ja pinged, mis on oma olemuselt ajatud ning pakuvad tänapäevalgi kõneainet inimliku tõrjutuse ja ühiskondliku hinnangu teemadel.