Vaikne õhtu

August Jakobsoni jutukogu „Vaikne õhtu“ toob esile autori varasema proosaloomingu poeetilisema ja impressionistlikuma külje, mis erineb hilisemast ideoloogiliselt laetud loomingust. Kogumik sisaldab lühijutte, milles rõhk on meeleoludel, sisevaatlusel ja väikeste, kuid tähenduslike hetkede edasiandmisel. Jakobson keskendub sageli lihtsatele tegelastele – töölistele, taluinimestele, linnavaikuse ja loojangu äärel seisjatele –, kelle igapäevaelus peegelduvad vaiksel moel ka suuremad, üldinimlikud küsimused. Raamatus domineerib vaoshoitud, melanhoolne tonaalsus, mis kajastub nii pealkirjas kui ka jutustustes endis.

Juttudes ei toimu sageli suuri sündmusi, kuid igas loos avaneb tegelase sisemaailm, olgu selleks lootus, kahetsus, armastus või leppimine. Jakobsoni keelekasutus on rütmiline ja tundlik, sageli kujundirohke, ent mitte üleliia ehitud. Tema lood oskavad luua pilte ja meeleolusid, kus esiplaanil pole mitte tegevus, vaid inimestevahelised vaiksed pinged ja hetked, mil miski nihkub, isegi kui tegelased seda veel ei mõista. Näiteks mõni loojanguaegne jalutuskäik, pilguheit või vestlus toob esile eksistentsiaalseid varjundeid, andes juttudele sügavama mõõtme.

August Jakobson (1904–1963) oli eesti kirjanik ja hilisem kultuuritegelane, kelle loominguline tegevus ulatus mitmesse ajastusse ja žanrisse. „Vaikne õhtu“ ilmus tema loomingulise arengu varasemas etapis, enne tema aktiivset seotust ideoloogilise kirjandusega. Just seetõttu peetakse seda kogumikku oluliseks märgiks Jakobsoni tundliku proosastiili ja varjundirikka realismi oskuslikkusest. Noor-Eesti kirjastuse poolt välja antud kogumik annab lugejale võimaluse näha autorit vahetumalt, väljaspool hilisemaid raamistusi – kui tähelepanelikku elu ja inimsuhteid jälgijat, kes oskab vaikset õhtut kasutada metafoorina inimese sisemisele rahule või igatsusele.