Vaeste-patuste alev

„Vaeste-patuste alev“ on August Jakobsoni romaan, mis ilmus esmakordselt 1927. aastal ja pälvis kohe tunnustuse, olles valitud tolle aasta parimaks ilmunud teoseks. Raamat kujutab äärelinna elanike elu ning nende toimetulekut majanduslike raskuste ja kriisiolukordadega, mis olid 1920. aastate alguses ühiskonnas teravalt päevakajalised. Jakobsoni tekstis avaldub sügav tundmine tööliskihi igapäevastest probleemidest – nappusest, ellujäämisest ja lootuse otsimisest. See annab romaanile nii dokumentaalse kui ka igavikulise mõõtme, sest inimeste võitlus oma koha ja väärikuse eest on teema, mis kõlab ka tänapäeval.

Romaan on üles ehitatud realistlikus võtmes, avades töölisaguli elu koos selle raskuste, rõõmude ja väikeste unistustega. Teose keskmes ei ole mitte üksik peategelane, vaid terve kogukond oma sisemiste vastuolude ja sotsiaalsete pingetega. Jakobson seob detailirohke keskkonnakirjelduse ja inimestevahelised suhted tugevaks tervikuks, kus iga tegelane on osa suuremast pildist. Just see lai haare ja usutavus tegi romaani omal ajal nii kõnekaks ning asetas selle A. H. Tammsaare loominguga samale mõõdupuule.

August Jakobson (1904–1963) oli kirjanik ja näitekirjanik, kelle loomingut iseloomustavad sotsiaalne tundlikkus ja realistlik kujutusviis. Ta pärines Pärnu Rääma alevi töölisperekonnast ning oma päritolu tõttu tundis ta hästi keskkonda, mida kujutas oma esikteoses „Vaeste-patuste alev“. Hilisemas loomingus liikus ta rohkem näitekirjanduse ja poliitiliste teemade juurde, kuid just see romaan jäi tema tippteoseks. Jakobsoni loomingu kaudu on eesti kirjandus saanud ühe oma teravama ja ausama käsitluse tööliselu tegelikkusest 20. sajandi alguses.