Üheksa jutustust

„Üheksa jutustust“ koondab endasse valiku August Jakobsoni lühiproosast, mis annab hea ülevaate tema jutustajahäälest, teemaderingist ja ühiskondlikust hoiakust. Kogumikus leiduvad lood käsitlevad inimest sotsiaalsete muutuste, moraalsete valikute ja igapäevaste pingete keskel, andes edasi nii individuaalseid saatuseid kui ka laiemat ajastutunnetust. Jutustused ulatuvad mitmesse kümnendisse ja erinevatesse elukeskkondadesse – maaoludest linnatööstuse telgitagusteni –, peegeldades Jakobsonile omast huvi ühiskondliku dünaamika ja sotsiaalse õigluse vastu. Sageli on lugudes kesksel kohal tegelane, kes seisab vastamisi oma südametunnistuse või muutunud oludega, olgu see siis sõja, vaesuse või ideeliste vastuolude taustal.

Jakobsoni stiil on jutustustes konkreetne, lakooniline ja psühholoogiliselt täpne. Teda ei huvita pelgalt sündmuste jada, vaid ka nende mõju inimese sisemaailmale. Ta kasutab sageli kontraste ja nappe, ent mõjuvaid kujundeid, millega avab tegelaste käitumismustreid ja valikute tagamaid. Kogumiku toon on tõsine, isegi karm, kuid alati jääb alles võimalus mõista ja kaastundeks. Jutustused on üles ehitatud klassikaliselt – algus, areng ja pööre –, kuid need ei ole moraalilugemised. Pigem osutab Jakobson sellele, kuidas olud kujundavad inimest ning kuidas üksikisik suudab või ei suuda nendes oludes väärikalt püsida.

August Jakobson (1904–1963) oli eesti kirjanik ja avaliku elu tegelane, kelle looming on tihedalt seotud 20. sajandi esimese poole ühiskondlike protsessidega. Ta alustas oma kirjanikuteed novellide ja näidenditega, hiljem pühendus ka romaanidele ning oli aktiivne poliitikas. Jakobsoni looming on tugevalt seotud realismi ja ühiskonnakriitilise hoiakuga, sageli peegeldades tööinimeste elu ning klassikonflikte. Kuigi tema loomingut mõjutasid ka ideoloogilised suunad, jääb „Üheksa jutustust“ esile silma eelkõige kui inimlikult usutav ja meisterlikult kirjutatud proosakogumik, milles autor püüab mõista elu keerukust vahetult ja hinnanguid vältides.