Suur onu ja väike vennapoeg

August Jakobsoni jutustuskogumik “Suur onu ja väike vennapoeg” koondab allegoorilisi lugusid, milles autor käsitleb võimu, aususe ja inimliku väärikuse teemasid lihtsa, muinasjutulise vormi kaudu. Pealkirjajutustuse keskmes on kuningas, kelle ajaviiteks saab valetamine – mäng, mis algab süütust igavusest, kuid lõpeb moraalse allakäiguga. Jakobson loob loo, kus fantaasia ja reaalsus põimuvad, et näidata, kuidas tõde ja vale võivad ühiskonnas kaotada selged piirid, kui võim hakkab ise oma valet uskuma. Lugu on üles ehitatud klassikalise muinasjutu rütmis, ent selles peitub selge ühiskonnakriitiline varjund: valitseja, kes valetab, loob maailma, kus kõik teised on sunnitud sama tegema, ja nii muutub vale ühiskondlikuks normiks. Jutustuse lihtne keelepruuk ja kordused annavad sellele õpetliku tooni, mis sobib nii nooremale lugejale kui ka täiskasvanule, kes märkab teksti allhoovustes poliitilist tähendust.

Kogumikus tervikuna on oluline roll inimestevahelistel suhetel, mille kaudu Jakobson uurib moraali ja vastutuse piire. Tema jutud liiguvad sümboolsete kujundite maailmas, kus valitsejad, sulased, õpipoisid või lapsemeelsed kangelased seisavad silmitsi valikuga – kas jääda ausaks või kohaneda mugava pettusega. Selline raamistik võimaldab autoril peegeldada ühiskonda, kus väline kord ja sisemine tühjus võivad eksisteerida kõrvuti. Nii muutuvad tema lood omamoodi moraalseteks katseteks, milles tegelaste saatus sõltub nende aususe määrast. “Suur onu ja väike vennapoeg” ei ole pelgalt lastele mõeldud raamat, vaid satiiriline mõistulugu, mis kutsub lugejat arutlema tõe ja vale olemuse üle. Selle lihtsuse taga peitub suur üldistusjõud – see näitab, kuidas väikestest harjumustest ja valedest sünnivad suured ühiskondlikud moonutused.

August Jakobson (1904–1963) oli eesti kirjanik ja dramaturg, kelle loomingus põimuvad realistlik ja allegooriline kujutusviis. Tema varasemad tööd keskendusid sotsiaalsetele probleemidele ja inimese sisemisele vastuolule, hilisemates teostes lisandus sellele filosoofiline ning moraalne mõõde. Jakobsoni keel on lihtne, kuid mõtestatud, toetudes rahvajutu rütmile ja õpetuslikule alltoonile. “Suur onu ja väike vennapoeg” kuulub tema hilisemasse loominguperioodi, kus autor kasutas muinasjutulist vormi, et väljendada ühiskondlikke ja eetilisi seisukohti. Jakobsoni teosed on osa eesti kirjanduse moraalsetest klassikatest, sest neis on peidus sõnum aususe ja vastutuse tähtsusest – väärtustest, mis säilitavad oma tähenduse ka väljaspool kirjutamisaja poliitilist konteksti.