Suur onu ja väike vennapoeg

Elas-oli kord kuningas, kellel polnud midagi teha - kuningatel, nagu sa tead, pole ju tihti midagi teha. Sellepärast see kuningas aina valetas, valetas ja valetas. Niipea kui ta hommikul suu lahti tegi, nii kohe hakkas valetama, ja seni kui ta selle õhtul jälle kinni pani, niikaua ta ka valetas. Ja püüdis ta valetada alati nii, et sõnades terakestki tõtt poleks, aga et igaüks neid siiski sulaselge tõena võtaks. Viimaks läks see laisk ja igavust kannatav kuningas valetamise peale nii maiaks, et ei tundnud rõõmu mitte üksi neist valedest, mis ta ise valetas. Ta hakkas nõudma valet igaühelt...