Suremine. Dramaatiline satiir 5-es vaatuses

August Jakobsoni näidend „Suremine“ on poliitilise alltekstiga dramaatiline satiir, mis viies vaatuses käsitleb võimu, silmakirjalikkuse ja inimliku moraali kokkupõrkeid. Teose tegevus areneb välja situatsioonist, kus mõjuvõimas mees, kelle tervislik seisund on kriitiline, püüab surma lävel veel kontrollida oma vara, lähikondseid ja järelejäänud eluhetki. Tema ümber tiirlevad erinevad tegelased – sugulased, ametnikud, teenrid –, kelle motiivid ja käitumine paljastavad kiirelt isekuse, hirmu, võimumängud ja teesklemise. Surma ootus ei too kaasa meeleparandust ega kaastunnet, vaid avab inimeses peituva küünilisuse ning võimuiha, mida Jakobson kujutab läbivalt groteskses võtmes.

Näidendi ülesehitus järgib klassikalist lavadraama loogikat, kus tegevus on jagatud selgete vaatuste ja stseenide kaupa, ent tonaalsus on satiiriline ja paljastav. Jakobson kasutab teravat dialoogi ja karikatuurseid tegelaskujusid, et tuua esile ühiskondlikke tüüpe ja nende suhtumist võimu ning surma. Kogu teost läbib irooniline allhoovus, kus tegelaste hoolivuse maskid kukuvad järjest, paljastades valelikkuse, truudusetuse ja ahnuse. Samas ei puudu ka musta huumori elemendid, mis loovad kontrasti traagilise temaatika ja koomilise kujutamisviisi vahel. Suremine ise ei ole mitte pelgalt bioloogiline lõpp, vaid metafoor eetilise tühjuse ja enesepettuse kohta.

August Jakobson (1904–1963) oli eesti kirjanik, näitekirjanik ja poliitik, kelle looming liikus 1920.–1930. aastate psühholoogilisest realismist hilisema sotsialistliku realismi suunas. Pärast Teist maailmasõda täitis ta Nõukogude Eesti kirjandus- ja poliitikaelus olulist rolli, olles muuhulgas EK(b)P Keskkomitee liige. „Suremine“ kuulub tema küpsemasse loominguperioodi, olles samal ajal nii ajastu vaimu peegeldus kui ka autori varasema satiirilise ande jätk. Näidendi kriitiline toon ühiskondlike ilmingute suhtes annab tunnistust Jakobsoni dramaturgilisest oskusest, käsitleda tõsiseid teemasid läbi satiiri ja lavalise liialduse.