Oktoobrituul 2. osa

Sel ööl magas doktor Kubelik jälle üle hulga aja sügavasti ja rahulikult ning ärkas hommikul tundega,
nagu oleks ta elus vahepeal mingi muutus sündinud või midagi väga meeldivat juhtunud. Ta ringutas, puudutas paljaste varvastega siledat voodiotsa ja naeratas korraga heldinult: muidugi, muidugi täna on ju pühapäev, täna pole tal vaja kuhugi minna, täna võib ta puhata! Ja seda heana ning sõbralikuna tunduvat mõtet aina edasi mõlgutades vahtis ta tükike aega vastu järjest heledamaks muutuvat lage, mis näis veel valitsevast hämarusest pikkamisi välja kasvavat, pisut muhklik ja urbne nagu ... nagu elava inimese elav ihu ...