Lumi sulab

August Jakobsoni romaan „Lumi sulab“ kuulub tema hilisema loomingu hulka ja käsitleb sotsialistliku ühiskonna argipäeva, selle muutusi ning inimese kohanemist muutuva keskkonnaga. Teose keskmes on väikelinna elu, kus eri põlvkondade ja maailmavaadetega tegelased põrkuvad nii tööalastes kui isiklikes küsimustes. Lugu areneb tasapisi, toonitades tavaliste inimeste väikseid valikuid ja nende tähendust laiemas ühiskondlikus raamistikus. Sümboolses plaanis viitab pealkiri „Lumi sulab“ vanade arusaamade taandumisele ja uue mõttelaadi esiletõusule, kuid see protsess ei toimu lihtsalt – see on seotud kõhkluste, siseheitluste ja vastuseisuga.

Romaani tegelaskujude kaudu kujutatakse inimtüüpe, kes peegeldavad erinevaid hoiakuid tööeetika, isikliku vastutuse ja moraali suhtes. Mõned neist on jäänud kinni minevikku, teised püüavad kohaneda uue ajastuga, kuid mitte ilma sisemiste vastuoludeta. Jakobson keskendub eelkõige psühholoogilistele arengutele, jättes kõrvale suurte sündmuste kujutamise. Tema kirjeldused on tasased ja asjalikud, dialoogid sageli ideelised, kuid elulised. Autor ei esita ühest moraalset hinnangut, vaid laseb tegelastel ise oma motiive läbi elada ja põhjendada. Keskkond – tööstuslik linn, kevade lähenemine, sotsiaalsed ootused – toimib taustana, mis kujundab tegelaste valikuid, kuid ei määra neid lõplikult.

August Jakobson (1904–1963) oli eesti kirjanik ja stsenarist, kelle looming katab laia teemaderingi alates varasest psühholoogilisest proosast kuni ideoloogiliselt laetud sotsialistlike romaanideni. Ta tegutses aktiivselt ka kultuuripoliitikas, olles aastatel pärast Teist maailmasõda Eesti NSV kirjanike liidu esimees. Jakobsoni hilisem looming, kuhu kuulub ka „Lumi sulab“, peegeldab ajastu ametlikke kirjanduslikke suundumusi, kuid säilitab siiski tähelepanu inimese sisemaailmale ja eetilistele dilemmadele. Tema keel on tasakaalukas ja faktitruu, sobitudes hästi oma aja esteetikaga ning jäädvustades ühiskonna muutumise aeglast, kuid paratamatut kulgu.