Külmataadi kättemaks

„Külmataadi kättemaks” on August Jakobsoni muinasjutt, mis toob esile rahvajuttudele omase moraalse õppetunni. Lugu jutustab Külma-Matsist ehk Külmataadist, kes satub jõukate talumeeste meelevalda ja kogeb nende ülekohtust kohtlemist. Muinasjutule iseloomulikult ei jää halb käitumine karistuseta – Külmataat leiab viisi, kuidas rikastele kätte maksta, pöörates nende ahnuse ja hoolimatuse nende endi vastu. Loo keskmes on vastandus jõukate talumeeste ja alandatud tegelase vahel, mis annab edasi rahvapärase õigluse printsiipi: see, kes käitub ülekohtuselt, peab lõpuks oma tegude tagajärgi taluma.

Teos haakub eesti muinasjuttude traditsiooniga, kus üleolev ja jõhker käitumine tuuakse välja ning seatakse vastamisi nõrgema, ent nutikama või salapäraste jõudude toel tugevamaks osutunud tegelasega. „Külmataadi kättemaks” on samas ka sotsiaalne kommentaar, mis peegeldab rahvajuttude kaudu talurahva suhtumist ebavõrdsusesse ja rikaste ülemvõimu kuritarvitamisse. Lugu kõnetab nii lapsi, kes leiavad sellest selge hea ja kurja vastasseisu, kui ka täiskasvanuid, kes tajuvad sügavamat vihjet ühiskondlikule ebaõiglusele. Jakobsoni muinasjutt pakub nii meelelahutust kui ka mõtteainet.

August Jakobson (1904–1963) oli eesti kirjanik ja näitekirjanik, kes tegutses ka poliitilises elus. Tema looming ulatub muinasjuttudest ja jutustustest realistlike romaanideni ning märkimisväärse osa tema pärandist moodustavad näidendid, mis käsitlevad ühiskondlikke ja ajaloolisi teemasid. Jakobsoni teosed on sageli seotud sotsiaalse kriitikaga, kusjuures ta kasutas rahvapärast ainest ja lihtsat keelt, et edastada laiemat sõnumit. „Külmataadi kättemaks” esindab tema varasemat muinasjutulist loomingut, mille kaudu ta sidus rahvapärimuse ja kirjandusliku väljenduse, andes sellele oma ajastu väärtushinnangutest lähtuva värvingu.