Elu tsitadellis. Võitlus rindejooneta. Autasustatud näidendid

August Jakobsoni kogumik „Elu tsitadellis. Võitlus rindejooneta. Autasustatud näidendid“ koondab kolm näidendit, mis esindavad nõukogude aja kultuuripoliitikale vastavat loomingut ning on oma ajastu kontekstis kandnud nii ideoloogilist kui ka propagandistlikku tähendust. Kogumiku peateoseks on näidend „Elu tsitadellis“, mis kujutab sõjajärgset Eesti ühiskonda läbi ideoloogilise vastanduse: Saksa okupatsiooni all kannatanud haritlaste ja uue nõukogude korra esindajate vahel. Teose keskne süžee käsitleb professor August Miilaspea sisemist murdumist ja kohandumist uue võimukorraldusega, asetades moraalsed dilemmad ideoloogilise truuduse ja isikliku südametunnistuse vahele.

„Võitlus rindejooneta“ jätkab sarnast temaatilist liini, kujutades ühiskondlikku võitlust mitte enam relvade, vaid ideede ja maailmavaadete tasandil. Näidend toob esile töölisklassi kujunemise uuteks ühiskonna kandjateks, rõhutades parteilist truudust ja isiklikku ohvrivalmidust. Mõlemad teosed on kirjutatud selgesõnalise didaktilisusega, mille eesmärk oli kinnistada publikus nõukogulikku elukäsitust. Kogumikku kuuluvate näidendite tegelaskujud on sageli vastandatud skemaatiliselt: positiivsed, parteilised tegelased versus kõhklejad või vanasse korda kinni jäänud haritlased. Samas annab Jakobson oma tegelastele ka inimlikke jooni, mis võimaldavad vaatajal või lugejal tajuda nende sisemisi pingeid ja muutumisprotsesse.

August Jakobson oli 20. sajandi keskpaiga üks juhtivaid nõukogude Eesti kirjanikke ja ühiskonnategelasi. Tema looming on tihedalt seotud oma aja ideoloogiliste suunistega, olles mitme kultuurivaldkonna juhtivfiguur ning Eesti NSV Kirjanike Liidu esimees. Jakobsoni näidendid pälvisid mitmeid autasusid ja neid lavastati korduvalt Eesti teatrites. Kuigi tänapäeval vaadeldakse tema loomingut sageli kui ajastu ideoloogilise surve väljendust, peegeldab see omal moel ka keerulisi valikuid, mida intelligents pidi tegema muutuvas poliitilises süsteemis. „Elu tsitadellis“ on sellest saanud üks märgilisemaid teoseid, mille kaudu mõtestatakse nõukogudeaegse kultuuri varjatud ja avalikke kihistusi.