Elu tsitadellis. Draama 4 vaatuses, 8 pildis

August Jakobsoni „Elu tsitadellis” on ideoloogiliselt laetud draama, mis peegeldab Teise maailmasõja järgset Nõukogude Eesti ühiskondlikku ja poliitilist ümberkujunemist. Teose tegevus toimub Tallinna vanalinna müüride vahel paiknevas professor August Miilasoo kodus, mis sümboliseerib haritud, ent oma ajast maha jäänud kodanliku intelligentsi pelgupaika. Professor Miilasoo seisab silmitsi uue ühiskondliku korraga, kus tema väärtused ja arusaamad on sattunud konflikti nõukoguliku maailmapildiga. Perekonnaringis, kus eri põlvkonnad esindavad vastandlikke ideoloogiaid, laotub lahti sisepingetest tiine draama, milles peegeldub ühiskondlik murrang perekondlikul mikrotasandil.

Näidendi keskmes on moraalne ja maailmavaateline kokkupõrge: vanema põlvkonna skeptitsism ja kinnijäämine minevikku satub vastakuti noorema põlvkonna revolutsioonilise entusiasmiga. Professor Miilasoo poeg ja tütar on valinud erinevad teed – üks neist liitub aktiivselt nõukogude ülesehitustööga, teine püüab jääda truuks vanadele ideaalidele. Nii muutub kodu justkui ideoloogiliseks lahinguväljaks, kus sõnad ja vaikused on sama kõnekad kui poliitilised seisukohad. Lavateose süžee kulmineerub hetkedel, mil tegelased peavad otsustama, kas minna kaasa muutustega või jääda endisele truuks, isegi kui see toob kaasa isikliku või ühiskondliku tõrjutuse.

August Jakobson (1904–1963) oli kirjanik ja stsenarist, kes mängis olulist rolli sõjajärgse Eesti nõukoguliku kirjanduse suunamisel. Lisaks loomingulisele tegevusele oli ta ka poliitiliselt aktiivne, täites mitmeid tähtsaid ameteid Eesti NSV kirjanduselus ja parteistruktuurides. „Elu tsitadellis” pälvis Nõukogude Liidu riikliku preemia ja kinnistas Jakobsoni nime kui sotsialistliku realismi ühe mõjuvõimsama esindaja. Näidendit lavastati laialdaselt ning see jäi pikaks ajaks koolide ja teatrite repertuaari, olles omal ajal üks ideoloogiliselt eeskujulikumaid teoseid Eesti näitekirjanduses.