Aovalgus

„Aovalgus” on August Jakobsoni jutustuste kogum, mis moodustab teise osa kolmeköiteliseks kavandatud sarjast. Teos keskendub ühiskondlikele teemadele ja püüab kujutada kodanliku Eesti aja arengut erinevate ühiskonnakihtide ja üksikisikute kaudu. Kui sarja esimene osa „Sadam udu taga” näitas töötava rahva allasurutust, võimu- ja kasuihast juhitud tõusikkodanluse võidukäiku ning näilise heategevuse silmakirjalikkust, siis „Aovalgus” pöörab tähelepanu juba muutustele teadvuses – noorte igatsusele murda end välja lämmatavast keskkonnast ning esimeste poliitiliste ärkamiste ilmingutele.

Kogumiku jutustused on jaotatud temaatiliselt: „Tung kaugustesse” ja „Üksildane” toovad esile noorte rahulolematuse ja ebamäärase püüdlemise vabaduse poole; „Reamees Mattias” ja „Kapten Lepp” kujutavad esimesi märke ideelisest ärkamisest ja kahtlustest kehtiva korra suhtes. Veelgi teadlikumat rahvaliikumist ja sotsiaalset eneseleidmist näitavad jutustused „See, kes käib tõusuteed” ja „Oskar Tiitus astub üle läve”. Kogumiku lõpetab allegoorilisem lugu „Roomlased ehk kohtamine sillal”, kus kodanliku ühiskonna kindluse näiline püsivus hakkab murenema suurte ajalooliste muutuste ees. Läbivalt on tunda sotsiaalse kriitika ja ideoloogilise suunatuse olemasolu, mis peegeldab 1940. aastate teise poole kultuuripoliitilist konteksti.

August Jakobson oli eesti kirjanik ja näitekirjanik, kelle loominguline tegevus sai alguse 1920. aastatel. Tema varasem looming kandis tugevaid realistlikke jooni, kuid 1940. aastatel muutus tema töö ideoloogilisemaks, kajastades muutusi poliitilises olukorras ja kohandumist nõukogude süsteemiga. Jakobson oli ka poliitiliselt aktiivne, täites erinevaid rolle kultuurielu juhtimisel. „Aovalgus” on näide tema 1940. aastate loomingust, kus ühiskonnakriitika ja poliitiline sõnum on selgelt esil, sobitudes nõukogudeaegse kirjandusprogrammi eesmärkidega.