Toomas Nipernaadi

Romaan Toomas Nipernaadi jälgib ränduri teekonda läbi Eesti külade ühe kevade ja suve jooksul. Kevade tulles ilmub teedele lõbus ja heatujuline mees, kes esitleb end kord sulase, kord ehitaja, kord seiklejana. Ta peatub taludes, räägib lugusid kaugetest maadest, ergutab inimesi unistama uutest põldudest, taludest, laevadest ja teedest. Igas paigas tekib temaga seotud lootus, sageli ka kiindumus, eriti noorte naiste seas. Nipernaadi lubab palju, kavandab tulevikku koos kuulajatega, kuid enne kui talv saabub, on ta juba edasi liikunud, jättes maha lõpetamata ettevõtmised ja segased tunded nende südameis, kes temasse uskusid.

Teos põimib rännuloo ja novellitaolised episoodid, milles iga küla ja iga talupere toob esile ühe tahu inimese soovist oma elu muuta. Nipernaadi kehastab vabadust, mis ei lase end siduda maa, pere ega tööga, kuid samal ajal ka vastutusest põgenevat rändurit, kelle lubadused jäävad sageli tühjaks. Raamat vaatleb unistamise ja enesepettuse piiri: kas Nipernaadi teeb inimestele head, kui ta paneb nad uskuma paremasse homsesse, või teeb ta hoopis kahju, kui ta lahkub enne, kui miski jõuab teoks saada. Looduse rütm, kevade ärkamine ja sügise vaibumine raamivad seda rännakut ning annavad tekstile rahuliku, kuid samas rahutust kandeva tausta. Nii sünnib kujund, kus maastik, inimesed ja rändur moodustavad ühe terviku.

August Gailit oli eesti proosakirjanik, keda seostatakse ennekõike lüürilise ja mängulise jutustamislaadiga. Ta kuulus rühmitusse Siuru, tegutses ajakirjaniku ja kirjanikuna ning kirjutas lisaks Nipernaadi loole ka romaane Ekke Moor ja Isade maa. Gailitile on omane tegelaste sisemaailma ja välise rännaku ühendamine: vabaduse igatsus põimub süütunde ja truudusekriisiga, ning see joon jookseb läbi ka ränduri kuju. Pärast sõda jäi kirjanik pagulusse ning tema looming säilitas sideme kodumaa maastike ja inimeste mälupildiga, mida ta kujutas korraga helde ja kriitilise pilguga.