Põhjaneitsi

August Gailiti romaan „Põhjaneitsi“ kuulub tema hilisloomingusse ja ilmus esmakordselt 1941. aastal Rootsis, olles kirjutatud juba paguluses. 1991. aasta väljaanne taaselustab selle teose kodumaisele lugejale, pakkudes võimalust kohtuda ühe eesti kirjandusklassiku vähemtuntud, ent sisult märgilise romaaniga. Lugu kannab müütilist ja romantilist tooni, olles segu eksistentsialistlikust igatsusest, põhjamaise looduse sümboolsest tähendusest ja sügavast üksilduse motiivist. Peategelane, kunstnik Mihkel Saare, otsib nii loomingulist kui hingelist lunastust, liikudes läbi vaimsete ja geograafiliste maastike, mis teda samaaegselt ahvatlevad ja hirmutavad.

Romaani tegevus toimub peamiselt Norra looduslikes oludes, mille karm ja suursugune ilu moodustab kontrasti peategelase sisemaailmaga. Gailit kasutab põhjamaist maastikku mitte pelgalt taustana, vaid kui tegevuslikku ja sümboolset jõudu, mis mõjutab tegelase taju ja otsuseid. Lugu on rikas sisekaemuste ja filosoofiliste mõtiskluste poolest, kus loomeinimese teekond seob endas identiteediküsimuse, armastuse igatsuse ja metafüüsilise tõe otsingu. „Põhjaneitsi“ ei paku sirgjoonelist süžeed ega kiiret arengut, vaid pigem aeglast, sõnadesse süvenevat kulgu, milles loodus, müüdid ja inimsuhted moodustavad terviku.

August Gailit (1891–1960) oli üks 20. sajandi olulisemaid eesti proosakirjanikke, tuntud oma romantilise ja ekspressionistliku stiili poolest. Tema loomingus on kesksel kohal üksikisiku suhe maailma, loovuse ja vabadusega. Tuntuimaks teoseks on „Toomas Nipernaadi“, kuid hilisemad romaanid, sealhulgas „Põhjaneitsi“, väljendavad küpsemat, mõtlikumat maailmataju. Paguluses kirjutatud teosed, mille seas „Põhjaneitsi“ eristub oma sisekaemusliku sügavusega, peegeldavad ka autori isiklikku pagulasstaatust ja sellega kaasnevat juurtetuse tunnet. Romaan on mõeldud lugejale, kes hindab keelelist täpsust, looduse poeetilist tähenduskihti ja sisemist rännakut inimese olemusse.