Muinasmaa

August Gailiti „Muinasmaa“ on lüürilise tooniga romaan, mis viib lugeja unenäolisse ja kujundirohkesse maailma, kus argireaalsus põimub igatsuse, lootuse ja sisemiste otsingutega. Teose keskmes on noor mees, kelle eksirännak läbi unelmate ja kaotuste peegeldab inimhinge igatsust parema ja puhtama maailma järele. „Muinasmaa“ ei ole geograafiline paik, vaid vaimne seisund, ideaal, mille poole püeldakse, kuid millele ligipääs jääb sageli kättesaamatuks. Gailit kasutab allegooriat ja poeetilist keelt, et luua rännak, mis on korraga nii välis- kui sisemaailmas toimuv.

Romaani maailm on rikas sümbolitest ja viidetest, tegelased esindavad tihti arhetüüpseid rolle: rändur, kiusaja, lohutaja, eksitaja. Lugu ei kulge sirgjooneliselt, vaid järgib pigem tundeid ja kujundeid, mis annavad edasi peategelase sisemist seisundit. Kohati aimub tekstist sõjajärgse inimese vaimne väsimus ja pettumus, samas jääb alalhoidlikult kumama lootus valgusele. Keel on mitmekihiline, rikkalikult kujundlik ja muinasjutuliselt helge, kuid peidab endas ka valulikke tundeid — üksindust, igatsust ja leppimist. „Muinasmaa“ on pigem meeleolu kui sündmuste romaan, mille väärtus seisneb sõnastatud tundes, mitte loogilises arengus.

August Gailit (1891–1960) oli üks 20. sajandi alguse silmapaistvamaid eesti proosakirjanikke, tuntud oma poeetilise väljenduslaadi ja elutunnetusliku sügavuse poolest. Tema loomingut iseloomustab vaimne rahutus, romantiline maailmatunnetus ja tundlik suhtumine inimesesse. „Muinasmaa“ kuulub tema küpsemasse loominguperioodi ning peegeldab paguluses kirjutatud teostele omast igatsust, enesevaatlust ja ideaali poole püüdlemist. Gailit loob oma tekstides sisemaastikke, kus inimene jääb alati otsijaks — olgu see siis õnne, rahu või kaotatud kodumaa järele.