Leegitsev süda

August Gailiti „Leegitsev süda“ on valimik novelle ja lühiproosat, mis esindab tema loomingule iseloomulikku kirglikku ja tundelist stiili. Kogumiku lood peegeldavad inimese sisemaailma keerukust, kus vastanduvad igatsus ja kaotus, truudus ja kiusatus, elu ja surm. Gailit keskendub sageli üksikule tegelasele, kelle läbi avanevad üldinimlikud tunded ja eksistentsiaalsed küsimused. Tekstides kohtab nii rändureid, unistajaid kui ka rahutuid hingi, kes otsivad midagi suuremat kui argipäev lubab – olgu selleks armastus, vabadus või tähenduslikkus keset tühjust.

Lugudes on tugevalt tunda Gailiti keelelise väljendusjõu võlu: tema laused on voolavad, rütmilised ja emotsionaalselt laetud. Kujundid nagu tuli, tuul, meri või hämarus loovad intensiivse, peaaegu müütilise meeleolu, mis sobib hästi teose pealkirjaga. „Leegitsev süda“ ei tähista ainult armastuse või kire tuld, vaid ka sisemist põletust – tunnet, mis sunnib inimest elama vastu loogikat ja mugavust. Mitmed tekstid on dramaatilised ning peaaegu saatuslikud, aga alati jääb alles mingi pehme melanhoolia, mis annab loole sügavuse ja inimlikkuse.

August Gailit (1891–1960) oli eesti proosakirjanik ja ajakirjanik, kelle loomingut iseloomustavad romantiline elutunnetus, tugev individuaalsuse rõhutamine ja püüdlus ilu poole. Teda seostatakse siurulaste liikumisega, kuid tema stiil ja teemad arenesid ajas isikupäraseks. Gailit oli eksiilis Rootsis alates Teisest maailmasõjast ja tema hilisem looming sündis paguluses. „Leegitsev süda“ koondab tekste, mis annavad hea ülevaate tema proosakeele tundlikkusest ja võimest jäädvustada inimese sisemisi vastuolusid poeetilises ja sügavalt inimlikus vormis.