Kas mäletad, mu arm? 3. osa

„Kas mäletad, mu arm?“ kolmas osa jätkab August Gailiti autobiograafilise hõnguga mälestusromaani, mille keskmes on paguluses viibiva autori sisemised heitlused ja tagasivaated möödunud elule. Selles osas süveneb autor üha rohkem kaotuse, kodumaa igatsuse ja sisemise vaikuse teemadesse. Loo jutustaja, kes elab Rootsis, peegeldab läbi mälestuste oma varasemat elu Eestis, sealhulgas inimsuhteid, loometegevust ja ajalugu, mis on muutunud kättesaamatuks. Mõtted ekslevad mineviku armastuste, sõprade ja kirjanduse ümber, kuid ka pagulase argipäev saab oma osa — võõrsil elamine ei too kaasa mitte ainult üksindust, vaid ka vaikset alistumist.

Tekst on aeglase kulgemisega, meditatiivne ja tugevalt sisekaemuslik. Gailit ei paku selles osas tugevaid süžeeharusid ega otseseid sündmustejadasid, vaid tema proosa mõjub kui pika hingetõmbega monoloog, kus iga mälestus on seotud mingi emotsionaalse või vaimse äratundmisega. Lugeja viibib justkui autori mõttevoo sees, milles tõusevad esile Eesti-eelsed ajad, Tartus ja Tallinnas elatud aastad, nooruse idealism ja hilisem pettumus. Samal ajal ei puudu tekstist eneseiroonia ja mõnikord peaaegu varjatud huumor, mis muudab muidu nukrana mõjuva jutustuse inimlikult ligipääsetavaks.

August Gailit (1891–1960) oli üks 20. sajandi olulisemaid eesti kirjanikke, kes pagulasena jätkas loomingut Rootsis. Tuntud nii ekspressionistliku kui ka hilisema realistlikuma stiili poolest, käsitles ta oma romaanides sageli idealismi, rahvustunnet, üksilduse ja eluläheduse teemasid. „Kas mäletad, mu arm?“ on tema elu lõpuperioodi teos, milles avalduvad nii isiklik valu kui ka vaimne küpsus. Selle kolmas osa kujutab endas vaikset leppimist ja elu kokkutõmbumist mälestustesse, olles ühtlasi elegiline hüvastijätt nii Eestile kui kirjanikule enesele.