Isade maa

August Gailiti romaan „Isade maa“ on sõjajärgse paguluskirjanduse üks tähtsamaid teoseid, mille keskmes on eksiili sattunud eestlaste hingeelu, igatsus kodumaa järele ja sisemine võitlus uue elu alustamise nimel. Romaan algab Teise maailmasõja lõpus, mil peategelane, eesti haritlane ja kirjanik Toomas, põgeneb Läänemere kaudu Rootsi. Võõrsil satub ta keskkonda, kus tuleb loobuda varasemast elulaadist, keelelisest ja kultuurilisest enesestmõistetavusest ning hakata üles ehitama uut identiteeti. Kuid seesmiselt jääb Toomas pidevalt seotuks oma kaotatud kodumaaga – tema elu paguluses on justkui ooteseisund, kus minevik ei lase edasi minna, ja olevik ei paku rahuldust.

„Isade maa“ ei ole pelgalt ajalooline või autobiograafiline jutustus, vaid sügavalt filosoofiline teos, mis uurib inimese juurtetust, kuulumisvajadust ja mälu rolli identiteedi säilitamisel. Gailiti stiil on introspektiivne, kohati lüüriline, kohati ka traagiline, kuid alati täpne ja sisendusjõuline. Läbi Toomase sisekõne ja vaatluste tõuseb esile pagulase arhetüüpne seisund – inimene, kes ei ole enam päriselt olemas seal, kust tuli, ega veel kodus seal, kuhu jõudis. Samas ei kao romaanist lootus: igatsus isade maa järele muutub sümboliks vaimsest ja moraalsest kestvusest olukorras, kus kõik muu võib puruneda.

August Gailit (1891–1960) oli üks eesti modernistliku kirjanduse silmapaistvamaid autoreid. Tuntud eelkõige oma romaanide „Toomas Nipernaadi“ ja „Ekke Moor“ poolest, jäi ta pärast Eesti okupeerimist 1944. aastal pagulusse Rootsi, kus kirjutas oma eluõhtu tõsiseimad ja mõtlikumad teosed. „Isade maa“ ilmus esmakordselt 1950. aastal Rootsis, kuid saavutas laiema leviku alles hilisemate kordustrükkidega. See on raamat, mis kõneleb mitte ainult ühe rahva saatuseheitlustest, vaid ka igavikulistest teemadest: mälu, kuuluvus, eneseväärikus ja vabaduse hind.