Ekke Moor

August Gailiti romaan „Ekke Moor“ on poeetiline ja sümbolistlik rännak, mille keskmes on idealistliku ja unistava noormehe sisemine teekond läbi elu ja iseenda otsingute. Peategelane Ekke lahkub kodust, et minna maailma avastama, juhindudes soovist leida tõde, ilu ja õnne. Ta rändab läbi müütiliste maastike ja kohtub inimestega, kes kehastavad erinevaid eluviise, väärtusi ja pettumusi. Ekke igatsus pole materiaalne, vaid vaimne ja metafüüsiline – ta otsib midagi, mida ei saa käega katsuda ega sõnadesse suruda. Teose toon ja rütm järgivad pigem unenäolist loogikat kui realistlikku sündmustikku, mis annab romaanile tugeva allegoorilise mõõtme.

Romaani ülesehitus meenutab palverännakut või eksirännakut, kus iga uus koht ja inimene on osa Ekke enese mõistmise protsessist. Loo taustal peegelduvad 1920. aastate Eesti vaimsed otsingud ja kultuurilised pinged – soov leida tasakaal rahvusliku identiteedi, euroopaliku kultuuriruumi ja isikliku sisemaailma vahel. Gailiti keelekasutus on kujundirohke, lüüriline ja kohati arhailine, mis toetab teose esteetilist iseloomu. „Ekke Moor“ ei paku kindlaid vastuseid ega konkreetseid õpetusi, vaid on pigem üleskutse jääda truuks oma sisemisele häälele ka siis, kui see viib tundmatule rajale.

August Gailit (1891–1960) oli üks silmapaistvamaid 20. sajandi eesti proosakirjanikke, kelle loomingut iseloomustab tugev individualism, romantiline idealism ja sügav huvi inimese sisemaailma vastu. Tema varasem looming kandis dekadentlikke ja satiirilisi jooni, kuid „Ekke Mooris“ saavutab ta küpsuse, kus isikliku ja üldinimliku piiritus sulandub. Paguluses elades jäi Gailit truuks eesti keelele ja kultuurile, olles üks neist autoritest, kes sidus oma loomingus kodumaa vaimu ja euroopaliku vaimse pärandi. „Ekke Moor“ on üks tema tuntumaid ja tõlgitumaid teoseid, mille väärtus püsib tänaseni kui inimese vaimse otsingu poeetiline kirjapanek.