Ekke Moor

August Gailiti romaan „Ekke Moor“ on allegooriline ja poeetiline teos, mis kujutab peategelase vaimset rännakut iseenda ja maailma mõtestamiseks. Ekke Moor, noor unistaja ja rändur, lahkub kodumaalt, et otsida ilu, õiglust ja oma kutsumust, kuid tema teekond kujuneb ennekõike sisemiseks otsinguks. Romaan jälgib tema rännakuid läbi erinevate maade, kohtumisi inimestega, kes kehastavad elu erinevaid tahke – võimu, kaotust, iha, vaimsust –, ning tema püüdu jääda truuks oma ideaalidele maailmas, mis on vastuoluline ja sageli ükskõikne.

„Ekke Moor“ ühendab endas eksistentsialistlikke ja sümbolistlikke jooni. Gailit loob tegelase, kes otsib tõde ja ilu, kuid peab samal ajal seisma silmitsi petetuse, julmuse ja väsimusega. Teos ei esita konkreetseid poliitilisi ega sotsiaalseid kommentaare, vaid keskendub inimese sisemaailma ja vaimse autonoomia küsimustele. Romaani struktuur meenutab rännueepost: peatükid on üles ehitatud kui iseseisvad episoodid, mis moodustavad siiski ühtse arenguloo. Gailiti kujundikeel on rikkalik ja meloodiline, loodusmotiivid ja lüüriline kirjeldus loovad teksti, mis on sama palju poeetiline kui proosaline.

August Gailit (1891–1960) oli eesti kirjanik, kelle loomingut iseloomustab romantiline idealism, tugev kunstiline kujundlikkus ja isikupärane maailmatunnetus. Ta oli üks Siuru rühmituse liikmeid ning hiljem iseseisvalt tegutsev proosakirjanik, kelle sulest on ilmunud mitmeid sügavalt isikupäraseid teoseid. „Ekke Moor“ kuulub tema hilisemasse loomingusse ning valmis juba teise maailmasõja keerises. Teoses peegelduvad ka Gailiti enda elulised kaotused ja sisemised heitlused, andes loole eksistentsiaalse sügavuse. „Ekke Moor“ on romaan, mis ei paku valmislahendusi, vaid esitab küsimusi – inimese, ideaalide ja maailma kooskõla võimalikkuse kohta.