Hiiobi õnnistus. Mälestused

August Arumäe mälestusteraamat „Hiiobi õnnistus“ jutustab ühe eesti mehe elukäigu läbi 20. sajandi keeriste, jäädes keskseks tunnistuseks inimliku väärikuse, usu ja põhimõttekindluse püsivusest. Autor kirjeldab oma lapsepõlve, noorusaastaid ja kujunemisteed Tartus, samuti haridusteed, mille katkestasid ajaloolised vapustused – sõda, okupatsioonid ja repressioonid. Oluliseks osaks mälestusteraamatus on Arumäe kogemused Siberis, kuhu ta sattus poliitvangina. Ta käsitleb vangistust, elu asumisel ja hilisemat tagasitulekut Eestisse, tuues esile mitte ainult kannatused, vaid ka need sisemised hoiakud, mis aitasid vastu pidada ja eluga edasi minna.

Raamat ei keskendu üksnes isiklikule eluloole, vaid peegeldab ka laiemat ühiskondlikku olukorda, kus üksikisiku valikud ja väärikus pandi korduvalt proovile. Arumäe vaade maailmale jääb mälestustes kainelt usklikuks ja mõtlikult filosoofiliseks. Tema kirjeldused on tihti napisõnalised, ent mõjuvad oma aususes ja sisemises rahus. Raamatu pealkiri „Hiiobi õnnistus“ viitab Piibli Hiiobi loole, sümboliseerides kannatuse kaudu saavutatud hingelist selgust ja tasakaalu. Arumäe ei idealiseeri oma minevikku ega vastanda mustvalgelt head ja kurja, vaid otsib tähendust ja mõistmist elu keerulistes sõlmpunktides.

August Arumäe (1917–2006) oli jurist ja õppejõud, kes töötas mitmel olulisel ametikohal enne ja pärast vangistust. Tema tegevusala ulatus nii õigusteaduse kui hariduse valdkonda, olles pärast iseseisvuse taastamist seotud Eesti õiguse taastamise ja õpetamisega. Oma mälestustes ühendab ta isikliku kogemuse ja moraalse positsiooni, jättes lugejale sügava mõtteainese väärtustest, mis ulatuvad üle ajutise. „Hiiobi õnnistus“ on vaikne, kuid kaalukas tunnistus, milles läbi vaikse sõna kõlab vankumatu sisemine selgroog.