Pill tuleb pika ilu järele

August Alle kogumik „Pill tuleb pika ilu järele“ koondab valiku autori vaimukast ja sageli teravmeelsest luuleloomingust, mille tonaalsus kõigub satiirilise ja groteskse vahepeal. Tegemist on luuletustega, milles peegeldub 1920.–1930. aastate eesti kirjanduse kriitilisem ja rahutum vaim. Alle ei hoia tagasi, kui käsitleb väikekodanlikkust, silmakirjalikkust või võimu kummardamist, ning tema värsid põimivad mänguliselt huumori sotsiaalse teravusega. Osa tekstidest on otsekoheselt parodeerivad, osa varjatumalt iroonilised, kuid igal juhul kõneleb neist lugejale autor, kes tajub elu varjupooli ja toob need julgelt esile.

Luulekogus leiduvad nii teravkeelsed epigrammid kui ka pikemad, sisult ja rütmilt keerukamad tekstid, milles autor ühendab kirjandustraditsioonide tundmise omapärase vaateviisiga. Alle stiilile on omane täpne sõnakasutus, ootamatud kujundid ja keeleline nutikus, mis sageli muudab isegi tõsise või valusa sisu naeruväärselt mõjusaks. Nii muutub kogu mitte ainult kirjanduslikuks, vaid ka kultuurikriitiliseks väljenduseks, milles luule ei kaota oma vormilist ilu, kuid teenib selgelt ka ühiskondliku peegli funktsiooni. Pealkiri „Pill tuleb pika ilu järele“ mõjub kokkuvõtva kommentaarina kogu sellele vaimsele positsioonile, mida Alle viljeleb.

August Alle (1890–1952) oli eesti luuletaja, esseist ja kriitik, kelle looming paistab silma ühiskonnakriitilise sisu ja keelelise teravusega. Ta kuulus Siuru rühmitusse, kuid eristus juba varakult oma sarkastilise ja mõistlikult radikaalse hoiakuga. Alle töötas aastakümneid ka toimetajana ning oli mõjukas arvamusliider kirjandusväljal. Tema looming on jäänud eesti kirjanduse ajalukku kui üks teravmeelsemaid ja vaimukamaid näiteid sellest, kuidas luule võib olla ühtaegu kunstivorm ja kriitilise mõtte tööriist.