Leiud

Astrīde Ivaski luulekogu „Leiud” on peenetundeline ja vaoshoitud teos, mis koondab endasse eri aegadel kirjutatud, kuid sisemiselt lähedasi tekste. Kogu läbivaks jooneks on tähelepanelikkus – autor püüab kinni väikseid hetki, nüansse ja tundeseisundeid, mis muidu võiksid märkamatult mööduda. Ivask ei rõhuta suurt ja dramaatilist, vaid otsib elu nähtamatut mustrit just selle vaiksetest varjudest ja valguslaikudest. Tema luuletused on pigem mõtisklused kui avaldused, pigem sosinad kui hüüded, kuid samas tähendusrikkad ja kõlapinnaga.

„Leiud” on üles ehitatud justkui sisemise teekonnana, milles aeg, mälu ja ruum sulavad ühte. Luulesse on põimitud nii looduspilte kui ka kultuurilisi viiteid, ent need ei domineeri – need eksisteerivad nagu märgid tee ääres. Keel on ökonoomne ja väljapeetud, võimaldades iga sõnal kanda mitut tähenduskihti. Kogu pealkiri osutabki sellele, et iga tekst on kui leid – midagi avastatud, üles korjatud, tajutud ja sõnadesse valatud. Sageli on luuletustes ka vaikust ja ruumi lugeja enda mõtetele, mis teeb sellest teosest intiimse ja mitmekordselt loetava kogemuse.

Astrīde Ivask (1926–2015) oli läti päritolu luuletaja, tõlkija ja esseist, kes elas suure osa oma elust Ameerika Ühendriikides ning hiljem Eestis. Tema looming on mitmekeelne ja kultuuridevaheline, ühendades balti, põhjamaise ja lääneliku tundlikkuse. Eestis elas ja töötas ta pärast abiellumist kirjanik Ivar Ivaskiga ning oli aktiivne kirjanduselus. „Leiud” on üks tema olulisemaid eestikeelseid kogumikke, milles tuleb esile tema sisekaemuslik ja rahulik, ent mõtestatud kirjutamislaad. See on luule, mis ei püüa rabada, vaid jääda – tasase ja täpse kõlaga.