Pietà

Astrid Saalbachi näidend „Pietà“ koondab tegevuse ühte ruumi ja piiratud ajaraami, keskendudes intensiivselt inimsuhete habrassusele ja lepituse võimalikkusele. Teose keskmes on ema ja tütar, keda ühendab minevikus aset leidnud traagiline sündmus. Lavastuses rulluvad lahti varjatud süü, vaikimise ja igatsuse kihid, mida ajendab kokkusaamine mitmeid aastaid pärast kontakti katkemist. Kogu tegevus toimub ühe päeva jooksul, mistõttu muutuvad dialoogid ning vaikus ise kandjateks, mis viivad vaataja psühholoogiliselt laetud aladele.

Näidendi ülesehitus on tihe ja detailselt viimistletud. Tegelaste vahelised pinged kerkivad aegamööda, kuid jõuliselt pinnale, pakkudes nii vaatajale kui lugejale võimalust jälgida leppimise protsessi selle kõige valusamas ja ausamas vormis. Saalbach ei paku lihtsaid lahendusi, vaid seab tegelased olukorda, kus nad peavad silmitsi seisma nii isiklike kui eksistentsiaalsete küsimustega. Pidevalt korduvad motiivid – nagu füüsiline lähedus, religioossed sümbolid ja vaikimine – loovad viiteid teose pealkirjas peituvale „Pietà“ kujundile, viidates valule, leinale ja samas armastuse kestvusele.

Taani dramaturg ja kirjanik Astrid Saalbach on tuntud oma psühholoogiliselt täpse ja tiheda stiili poolest. Tema looming käsitleb sageli üksikisiku suhet ühiskonnaga, isikliku trauma ja ajaloo põimumist. „Pietà“ on üks tema küpsemaid lavatekste, mis on pälvinud tähelepanu ka rahvusvahelisel tasandil. Saalbachi näidendite keeleline täpsus ja temaatiline sügavus on teinud temast ühe olulisema kaasaegse draamakirjaniku Skandinaavia teatrimaastikul.