Miikael. Muinasjutuline lugu

Astrid Reinla muinasjutuline lugu „Miikael” on poeetilise tooniga jutustus, mis viib lugeja ajatusse maailma, kus argine ja müütiline põimuvad omavahel peaaegu märkamatult. Teos jutustab tundliku ja unenäolise loo noorest poisist Miikaelist, kes satub üleloomulikku seiklusse, kus teda ootavad ees nii vaimsed kui ka füüsilised katsumused. Loo keskmes on Miikaeli sisemine kasvamine, tema võime märgata teistsugust reaalsust ja tõlgendada maailma mitte ainult mõistusega, vaid ka südamega. Jutustuse rütm ja ülesehitus järgivad muinasjutule omaseid mustreid, ent tekstis on tuntav ka sügavam allegooriline ja filosoofiline mõõde.

Reinla loob teoses õhustiku, kus looduse motiivid, aja vool ja unenäoline ruum kujundavad Miikaeli teekonna. Kuigi jutustus on suunatud nooremale lugejale, on selles kihistusi, mis avanevad ka täiskasvanud lugejale – eriti neile, kes väärtustavad sümbolite kaudu räägitud lugusid ja hingelist kujunemislugu. Teel kohtab peategelane nii abistajaid kui ka takistusi, mis sunnivad teda endas selgusele jõudma, küsima, mis on õige ja mis vale, ja leidma oma koha maailmas. Kuigi tekst on lihtne ja selge, on selle sõnastus kujundlik ja täis tähendusvarjundeid. Reinla ei paku valmislahendusi, vaid kutsub lugejat iseendas midagi üles leidma.

Astrid Reinla (1948–1995) oli eesti kirjanik, kelle loomingus on olulisel kohal lastele ja noortele suunatud teosed. Teda tuntakse eelkõige humoorika ja inimliku käsitluslaadi poolest, millele lisandub sageli fantaasia- ja muinasjutuelement. „Miikael” erineb tema tuntumatest töödest oma lüürilisema ja mõtisklevama tooniga, kuuludes pigem filosoofilise muinasjutu žanrisse. See on teos, mis ei piirdu pelgalt loo jutustamisega, vaid esitab eksistentsiaalseid küsimusi ning pakub rahulikus tempos kulgevat, ent emotsionaalselt laetud lugemiselamust. Reinla jäädvustab siinses raamatus ühe tundliku sisemaailma, kus lapsepõlv ja müüt kohtuvad vaikselt, ent püsivalt.