Pipi Pikksukk

Astrid Lindgreni lastekirjanduse klassik „Pipi Pikksukk“ toob lugeja ette vaba vaimu, kelmikuse ja piirideületuse kehastuse üheksa-aastase tüdruku kujul. Pipi kolib üksinda Segasumma suvilasse, kaaslasteks vaid tema hobune ja ahv Härra Nilsson. Juba ainuüksi see olukord viitab, et tavalised reeglid ja ootused siinses maailmas ei kehti. Pipi on erakordselt tugev, ülimalt iseseisev ja täielikult reeglitest vaba. Tema vaimukad seiklused ja kohtumised naabruskonna laste, täiskasvanute ja võimuesindajatega tõstavad esile mitmeid ühiskondlikke norme, mida autor peenetundeliselt ja mänguliselt pilab.

Loo sündmused arenevad läbi humoorikate ja sageli absurdi piiril olevate episoodide. Olgu selleks näiteks Pipi ekskursioon kooli, mida ta peab oma reeglite järgi ümber kujundama, või tema leidlikkus pikanäpumeestega toimetulekul – iga peatükk on väike muinasjutuline mõtisklus selle üle, kuidas laste maailmatunnetus erineb täiskasvanute omast. Raamatu kujundikeel on lihtne, kuid sisult kihiline – täiskasvanud lugejale avaneb siin sügavam sotsiaalne ja kasvatusteemaline alltekst, samas kui laps leiab lõputut nalja ja fantaasiat. Lindgren ei jutusta kunagi ülalt alla, vaid laseb Pipil olla täieõiguslik isik, kel on õigus oma teed käia.

Astrid Lindgren (1907–2002) oli Rootsi kirjanik, kelle looming on kujundanud mitme põlvkonna lapsepõlve üle maailma. „Pipi Pikksukk“, ilmunud esmakordselt 1945. aastal, oli tema esimene suur läbimurre ja jääb tänaseni üheks mõjukamaks teoseks lastekirjanduse ajaloos. Lindgreni oskus kõrvutada lapse pilku ja täiskasvanu maailma kriitikat on muutnud tema teosed ajatuiks. Ta kirjutas alati laste poolel olles, nende õigust omaenese maailmale kaitstes – ja Pipi on selles mõttes tema kõige tugevam häälekandja.