Emil on veel elus

Astrid Lindgreni „Emil on veel elus” koondab endas ühe maailmakuulsa lastekirjaniku tõsisema ja isiklikuma mõttekäigu, mis erineb tema tuntud ilukirjanduslikest teostest. Raamat tugineb Lindgreni 1978. aastal Saksamaal peetud rahukõnele, mille käigus ta arutleb sõja, vägivalla ja laste õiguste üle. Teose keskmes ei ole seekord vempude korraldamine ega muinasjutuline seiklus, vaid murelik, ent samas lootust kandev pilk maailma vastu, milles lapsed sageli kannatavad täiskasvanute otsuste tõttu. Lindgren kõneleb lihtsalt, aga tungivalt: laps ei tohi olla vägivalla ohver, ükski õigustus ei saa olla piisav, et laps peaks kartma või kannatama.

Raamat on illustreeritud ja üles ehitatud nii, et see sobiks lugemiseks ka nooremale publikule, kuigi selle tuum on sügavalt eetiline ja sotsiaalselt laetud. Emil, kes „on veel elus”, esindab mitte ainult Lindgreni väljamõeldud tegelast, vaid sümboolselt kõiki maailma lapsi — neid, kes vajavad kaitset, mõistmist ja turvalist keskkonda. Autori sõnum on selge: ühiskond peab kandma hoolt nende eest, kelle hääl on vaikne või kuulmata. Kuigi tekst on lühike, pakub see mõtteainet nii täiskasvanutele kui lastele, ärgitades empaatiat ja eetilist vastutust.

Astrid Lindgren (1907–2002) oli Rootsi kirjanik, kelle looming on kujundanud mitme põlvkonna lapsepõlve maailmapilti. Teda tuntakse eelkõige selliste tegelaste kaudu nagu Pipi Pikksukk, Karlsson katuselt ja Vahtramäe Emil, kuid tema isiklik veendumus laste õiguste kaitsel oli vähemalt sama tugev kui tema fantaasiarikkus. „Emil on veel elus” on eriline tekst tema loomingu seas — see näitab Lindgreni kui ühiskondlikult teadlikku ja sügavalt eetilist inimest, kes kasutas oma häält, et seista kõige nõrgemate eest.