Peotäis tuhka, teine mulda 3. osa

Ervin Tiedeberg rüüpab viimase lonksu jahtunud kohvi tassist, toetab selja vastu toolikorju ja pea pisut rindu ning hindab veidi kortsus kulmul doominokive enda ees laual. - On peaaegu masendav see alaline ja teadlik kaalutlemine temas, elus siis või mängus, mõtleb Jaan Kõrveots teispool lauda oma kivide juures ja see mõte äratab temas otsekohe ta arutleja vaimu, mis nüüd kähku katsub leida, mis see võiks olla, mida Ervin Tiedeberg oleks valmis sooritama impulsiivselt. Pilguajaga läbi lennanud kõik elu erinevad rajad, tuleb ta otsusele, et ei küll vist mitte midagi. Ervin Tiedeberg kummardub taas laua kohale ja tõstab käe, nagu ikka, rahulikult ja kaalutletult ning teeb oma käigu, kõige järgi otsustades - hea käigu, mispeale toetab selja vaoshoitud rahuldustundes jällegi vastu toolikorju ja ümiseb läbi nina jupikese tuntud meloodiat – nii nagu sellistel puhkudel kombeks.