Peotäis tuhka, teine mulda 3. osa

Asta Willmanni teose Peotäis tuhka, teine mulda kolmas osa jätkab jutustust, milles isiklikud läbielamised on põimunud laiemate ajalooliste ja sotsiaalsete taustadega. Tekst liigub eri ajatasandite ja kogemuste vahel, keskendudes jutustaja vaatepunktile, kus mälestused, uskumused ja igapäevased tegevused loovad ühtlase jutulõime. Rõhk ei ole sündmustel kui sellistel, vaid sellel, kuidas inimene neid tajub ja keeles talletab.

Pealkirjas esinev „rõõm, arm ja lootus“ on osa jutustaja sisemisest kõnest, mille kaudu püütakse mõista elu katkestusi, kaotusi ja taasleidmisi. Teos ei kujuta sirgjoonelist arengut, vaid peatub korduvalt samades küsimustes ja motiivides, muutes need tähenduslikuks just kordamise kaudu. Esiplaanil on elu kestmine väikeste toimingute, peresuhete ja usuliste viidete kaudu, milles inimene otsib järjepidevust ja tähendust. Kolmas osa ei taotle lahendusi ega lõplikke järeldusi, vaid jääb avatuks, järgides elu enda kulgu.