Peotäis tuhka, teine mulda 2. osa

Autori debüütromaani II osa avab laia panoraami nähtuna endiste peategelaste, peamiselt oma saatusega heitleva Iia vaatevinklist. Näeme mitmesuguseid iseseisvusaja ühiskondlikke kihistusi lähivaates, esindatud huvitavate ja iseloomulike karakterite kaudu. Romaani uus anne sisaldab vaeslapsena võõras keskkonnas liikuva noore tüdruku ja tema hingeelu kujunemise head mõistmist.
"Käärimasin ja paberisaal on nüüd õige vaiksed, nii et läbi alt kostva, sumbunud masinamüra on kuulda üksnes kaalupressi naginat ja markeerija vaikset vilet ning muidugi Kure Manni rabedahäälset juttu, kes laua juurest laua juurde liikudes seletab, kuidas ta eelmisel õhtul oli silku marineerinud.
"Ei ole ea, kui äädikat palju saab," ütleb ta, "see teeb silgu tuimaks, aga sibulat ja pipart..."
Suu jah on Mannil väledam kui ühelgi teisel, aga käed seda kohmakamad ja seetõttu ei saanudki temast sorteerijat. Proovis küll pikka aega, kulutas selleks kuude jooksul oma lõunatunnigi, aga ei jõudnud niigi kaugele, et oleks suutnud peotäit paberit nurgast hoides lehvikuna lahti lüüa ja veatult raamatuks lugeda. Pealegi unustas ta enese ühtepuhku virna najale juttu puhuma, sellele niivõrd südamega ligi elades, et käed jäid niisama rippu ja sestap sai valtsimispulk harva soojaks ta peos.... Ja nii jäigi Mann vabrikupühkijaks."