Peotäis tuhka, teine mulda 2. osa

Asta Willmanni Peotäis tuhka, teine mulda 2. osa. Üks pikk jutt rõõmust, armust ja lootusest on teose järg, kus jätkub teema käsitlemine elu ja surma, kaotuse ja lootuse vahel. Romaanis pööratakse tähelepanu ühele kesksele tegelasele, kelle elu, täis nii raskusi kui ka õnnehetki, kujuneb ajas muutuvaks ja eluliseks teekonnaks. Teos uurib, kuidas igapäevaelu toimetused ja suured tunded, nagu armastus, kurbus ja lootus, põimuvad ja kujundavad inimese sisemist maailmatunnetust.

Lood ei kulge lihtsalt, vaid võtavad vorme, mis viivad tegelased vaimsete ja emotsionaalsete pöördepunktide kaudu. Tegelased ei otsi lihtsaid lahendusi, vaid elavad läbi oma valikute tagajärgede, mis toovad esile nii väikesed argielu hetked kui ka suured, elu määravad kokkupuuded. Peotäis tuhka, teine mulda käsitleb inimkonna põhiväärtusi ja elu määramatust, mille kaudu inimese toimetused saavad tähendusi, mis ei ole alati seotud ajutise, vaid pikemaajalise eluväärtusega.

Teose joon on tasakaalu leidmine kõiges: argises ja vaimses, kaotuses ja leidmises, pimeduses ja valguses. Autor toob esile, kuidas iga uus päev toob endaga kaasa ootusi ja võimalusi, mis viivad edasi elu suunda, kuigi vastus ei pruugi alati olla selge.