Peotäis tuhka, teine mulda 2. osa

Asta Willmanni teose „Peotäis tuhka, teine mulda” teine osa kannab alapealkirja „Üks pikk jutt rõõmust, armust ja lootusest”, mis viitab autori soovile jätkata esimeses osas alustatud elujaatavat ning inimlikku käsitlust. Romaan jätkub seal, kus esimene pooleli jäi – tegelased on juba lugejale tuttavad, kuid nende sisemised arengud ja suhted saavad uue valguse. Põimuvad isiklikud ja ajaloolised sündmused, mis toovad esile ellujäämise tahte ning lootuse säilimise isegi keerulistes oludes. Autor ei keskendu mitte niivõrd suurtele ajaloolistele murrangutele, vaid sellele, kuidas tavalised inimesed nendega toime tulevad.

Romaani keskmes on inimestevahelised sidemed ja elus püsimise sisemine loogika, mille aluseks on usk, armastus ja igapäevane hoolimine. Willmann kujutab oma tegelasi empaatia ja kaastundega, ent ei romantiseeri neid – elu on keeruline, tihti vastuoluline, kuid siiski sisemiselt tähenduslik. Kirjutamislaad on kohati päevikuline, kohati esseistlik, kus argised tähelepanekud vahelduvad eksistentsiaalsete mõtisklustega. Erinevad põlvkonnad, kodukaotus, võõrsil elamine ja mälestused loovad mitmekihilise jutustuse, kus iga pealtnäha väike hetk võib osutuda pöördeliseks.

Asta Willmann (1899–1989) oli eesti pagulaskirjanik, kes tegutses Rootsis ning avaldas oma teoseid Eesti Kirjanike Kooperatiivi kaudu. Tema looming on isiklik ja samas üldinimlik, olles sageli kantud usu- ja eetilistest kaalutlustest. Willmann kirjutas eelkõige sellest, mida ta ise läbi elas või kõrvalt nägi – sõjapõgenikuks olemisest, võõrsil elamisest, eesti identiteedi hoidmisest kaugel kodumaast. „Peotäis tuhka, teine mulda” on tema peateos, milles kajastuvad sügava sisemise elu ja välise keerukuse pingeväljad, jäädes ka tänapäeval kõnekaks inimese sisemiste hoiakute uurimuseks.