Sügisjooniku seeme

Asta Põldmäe jutukogu „Sügisjooniku seeme“ koondab lühiproosat, milles kohtuvad argielu detailid ja poeetiline vaade inimsuhetele, ajale ning olemise haprusele. Jutud liiguvad vaoshoitud tundeküllusega eri tegelaste siseilma, avades nende mõttekäike, mälestusi ja vaikseid pöördeid eluteel. Kogumikku läbivaks jooneks on tundlikkus ja tähelepanu argistele hetkedele, mis sageli kujunevad märgiliseks. Pealkirjalugu „Sügisjooniku seeme“ sümboliseerib kasvu ja lootuse võimalust ka siis, kui tingimused näivad sellele ebasoodsad — hilissügisene aeg ja ootamatu idanemine saavad kujundiks sisemisele muutusele.

Põldmäe keel on täpne ja kujundirikas, kuid mitte demonstratiivselt kirjanduslik. Tema stiil eelistab vaikset täheldamist ja varjundirohkust, vältides otseseid vastandusi või dramaatilisi pöördeid. Sageli leiavad jutustustes keskse koha naistegelased, kelle elu mõjutavad nii perekondlikud kui isiklikud otsused, aga ka mälestused ja kaotus. Lood ei vaja suurt sündmust, et kõnetada — piisab pilgust, vihjest, katkestatud lausest. Tunnuslik on ka looduse ja sisemaailma kõrvutamine, kus aastaaegade vaheldumine või valguse muutumine saab tähenduseks inimese meeleseisundile.

Asta Põldmäe (sündinud 1944) on eesti kirjanik, toimetaja ja tõlkija, kelle proosa ja lastelood on leidnud kindla koha eesti kirjanduses. Tema loomingu keskmes on tihti vaiksed, ent kaaluka sisuga lood, mis peegeldavad inimese eksistentsiaalset otsingut ja hetke püsimatust. „Sügisjooniku seeme“ on hea näide tema tundlikust ja intiimsest kirjaviisist, kus fookuses ei ole mitte suurte otsuste dramaatika, vaid sisemiste liikumiste tasane, peaaegu nähtamatu kuju. See on kogu, mis nõuab süvenemist ja pakub vastutasuks vaikset äratundmist.