Mitmekesi maateral

„Mitmekesi maateral“ on Asta Põldmäe juttude kogu, mis koondab eri aegadel kirjutatud proosatekste. Tekstides liigub autor väikeste sündmuste ja hetkede sees, uurides inimese tajusid, kahtlusi ja liikumisi argise ning kujutluse piiril. Pealtnäha juhuslikud olukorrad, mis ei kujune sündmustikeks tavalises mõttes, avavad siiski ruume, kus tegelased seisavad silmitsi millegi seletamatu või vaikiva ees. Lugudes ei toimu suuri arenguid, ent iga liikumine, paus või pilk hakkab kandma kaalu. Jutustamislaad on vaoshoitud ja tähelepanelik, sageli nihkes või vaikusesse kaduv, mis võimaldab keelel toimida rohkem kui lihtsalt vahendina. Tekstide struktuur ei rõhuta lahendust, vaid hetke kestmist ja selle mitmetähenduslikkust.

Inimsuhted, looduse kogemine ja argielu katkestavad tajusähvatused põimuvad loosse ilma pingutatud tähenduseta. Mõni jutt asub rohkem unenäolisel tasandil, mõni jälgib täpsemalt käitumise mustreid, ent kõik kannavad endas aimdust, et nähtav ei ammenda toimuvat. Lugejale ei anta lõplikku seletust, mis on toimunud või miks, kuid samas ei jää ka tunnetuslik tühimik. Jutud viitavad sellele, kuidas inimene ei saa alati iseennast lahti seletada, ega ümbritsevat korrastada. „Mitmekesi maateral“ ei esita olukordi kui probleeme, vaid kui hetki, mis jäävad seisma ja ootama tõlgendust, mille võib lugeja ise vaikides lisada või hoopis järele jätta.