Me

Asta Põldmäe novellikogu „Me“ kuulub sarja „Loomingu Raamatukogu“ ning on autori varasema loomingu üks tundlikumaid ja poeetilisemaid väljendusi. Kogu keskmes on inimsuhted – nende haprus, soojus ja vaikne allhoovus, mis liigub sõnade vahelt ja peegeldub pilkudes, pausides, liikumises. Põldmäele omaselt ei keskendu lood sündmustele iseeneses, vaid sellele, kuidas inimene tajub maailma enda ümber ja enda sees. Tegelasi ühendab igatsus läheduse ja mõistmise järele, sageli läbi kergelt unenäolise, peaaegu seisundilise õhustiku. „Me“ ei tähista siin mitte ainult kahte inimest, vaid laiemalt ühisosa otsimist ja võimalust olla kuuluv – mõnikord hetkeks, mõnikord ainult kujutluses.

Lugudes leidub nii nooruse ebakindlust kui ka täiskasvanuelu nõudlikkust, kus tunded ja valikud ei ole enam must-valged, vaid liigendatud varjunditesse. Autori keelekasutus on poeetiline, kuid vaoshoitud – laused on kujundlikud, aga mitte ilustavad. Iga sõna on paigas, iga paus kõneleb. Nii tekivad tekstides vaiksed pingeväljad, mille kaudu lugeja saab aimu tegelaste sisemistest liikumistest ja enesetunnetusest. Kogumikus leiduvad lood on justkui hetked ajas, milles argine põimub tähelepanematult tähenduslikuga. Põldmäe oskab panna lugeja kuulama, mitte ainult lugema, ja see kuulamine muutub peaaegu intiimseks kogemuseks.

Asta Põldmäe (sündinud 1944) on eesti kirjanik ja tõlkija, kelle proosaloomingut iseloomustab psühholoogiline tundlikkus ja keeleline delikaatsus. Tema tekstid on sageli fragmentaarsed ja meditatiivsed, keskendudes inimese sisemisele maailmale ja selle suhestumisele ümbritsevaga. Põldmäe on avaldanud mitmeid novelli- ja jutukogusid ning tegutsenud pikalt toimetajana. „Me“ on hea näide tema varasest stiilist, milles juba ilmneb hilisemale loomingule iseloomulik vaikne, peen ja tähelepanelik käsitlusviis, mille kaudu argised hetked saavad poeetilise mõõtme.