Võõras linnas

Arvo Valtoni novellikogu „Võõras linnas“ sisaldab valikut lühiproosat, mis käsitleb inimeseks olemise kogemust võõrandumise, sisemise otsingu ja argipäevase pingestatuse kaudu. Tekstide keskmes on sageli tavalised tegelased – kontoritöötajad, üksikud jalutajad, reisijad –, kelle elus toimub nähtamatuid nihkeid, mis panevad neid kahtlema nii oma keskkonnas kui iseendas. Linna motiiv kordub mitmes loos kui võõras ruum, mis ei paku mitte kodusust ega selgust, vaid tekitab ängi ja distantseeritust. Selline keskkond peegeldab ka tegelaste siseilma – lahknemist oma soovide, tunnete ja välise reaalsuse vahel.

Valtonile omane vaoshoitud stiil ja napp dialoog loovad pinge, mis ei lahene plahvatuslikult, vaid kumiseb järelmõjuna. Mitmed lood kasutavad sürreaalseid või fantastilisi elemente, mis lõhuvad realistlikku maailma ja loovad nihestatuse tunde. Selle kaudu uurib autor inimteadvuse haavatavust ja absurdset kokkupuudet süsteemide, rutiini ja identiteedikriisiga. Novellide atmosfäär on sageli unenäoline, ajataju hägustuv ja sündmuste loogika nihkes. Seejuures ei rõhuta Valton mitte ulmelisust kui žanrit, vaid kui vahendit psühholoogilise reaalsuse väljendamiseks.

Arvo Valton (sündinud 1935) on eesti kirjanik, kelle looming ulatub novellidest ja romaanidest kuni stsenaariumite ja reisikirjadeni. 1960.–1980. aastatel tõusis ta esile kui üks nõukogude aja modernse lühiproosa uuendajaid Eestis. Tema tekstid käsitlevad sageli inimeseks olemise piire, identiteeti ja võõrandumist, kasutades selleks kas lakoonilist realismi või allegoorilist fabulatsiooni. „Võõras linnas“ kuulub tema introspektiivse ja eksistentsiaalse proosa võtmetekstide hulka, kinnistades Valtoni kui tundliku ja intelligentse novellivormi valdaja positsiooni Eesti kirjanduses.