Vanad arved

Arvo Valtoni novellikogu „Vanad arved“ koondab lugusid, milles minevik ja olevik põimuvad tihedalt, tekitades püsivaid küsimusi süü, õigluse ja mälu kohta. Kogumiku keskmes on inimesed, kelle elus kerkivad esile vanad konfliktid, poolelijäänud vestlused või tasumata jäänud võlad – mitte ainult rahalises, vaid ennekõike moraalses ja emotsionaalses tähenduses. Valtoni jutustused liiguvad sageli realistliku kujutuse piirimail, lisades igapäevasele olukorrale vaevumärgatava nihke, mis muudab loo mitmekihiliseks ning avab inimese sisemaailma ja motiivide keerukuse.

Tekstid on lühikesed ja pingestatud, nende keelekasutus täpne ja vaoshoitud. Paljudes novellides on olulisel kohal dialoog, mille kaudu ilmnevad tegelaste varjatud hoiakud ja lahendamata pinged. Valton ei anna lugejale lihtsaid vastuseid ega esita mustvalgeid vastandusi. „Vanad arved“ viitabki sageli sellele, kuidas inimene püüab oma elu mõtestada tagantjärele, otsides õigustust või lepitust. Teemad, mis läbivad kogu kogumikku – võim, üksildus, enesepettus ja vastutuse vältimine – kajastuvad nii süžees kui ka kujundites, luues sisemise kooskõla iga loo sees ja nende vahel.

Arvo Valton (snd 1935) on eesti kirjanik ja stsenarist, kelle loomingu keskmes on sageli moraalsed dilemmad, ajaloolise mälu küsimused ja inimsuhete psühholoogiline uurimine. Tema novellid on tuntud intellektuaalse sügavuse ja napi, ent tiheda väljendusviisi poolest. „Vanad arved“ kuulub tema 1980. aastate loomingu tugevamate kogumike hulka, peegeldades autori oskust ühendada realistlik kujutamislaad eksistentsiaalse alltekstiga. See on teos, mis kutsub lugejat mitte ainult kaasa mõtlema, vaid ka vaikides vastuseid otsima.