Üksildased ajas 1. osa

Arvo Valtoni romaan „Üksildased ajas“ (1. osa) on süvenev ja introspektiivne teos, mis uurib inimeksistentsi, mälu ja ajas liikumise küsimusi läbi mitme tegelase saatuste ning maailmataju. Tegevus toimub osaliselt minevikus, osaliselt olevikus, kuid pigem kui kronoloogilisele loole, keskendub autor sisemistele seisunditele, muutumisele ja võõrandumisele. Romaanis kujutatakse inimesi, kes on justkui ajast ja ühiskonnast välja nihkunud – nad püüavad mõista oma koha tähendust kiiresti muutuvas maailmas, kuid nende mõtted ja tunded jäävad sageli kõlama tühjusesse, mis ümbritseb neid nii ruumiliselt kui hingeliselt.

Valton põimib tegelaste sisekaemused ühiskondliku ja kultuurilise taustaga, asetades inimliku üksinduse laiemasse ajaloolisse konteksti. Lugu areneb fragmentaarselt, läbipõimituna monoloogide, kirjelduste ja assotsiatiivsete mõttelõngadega, mis kõik aitavad luua tunnetuslikku pilti pigem vaimsest kui füüsilisest teekonnast. Autor kasutab nappi, täpse rütmiga keelt, mille kaudu luuakse süvenemist nõudev, mõtlik atmosfäär. Esimeses osas seatakse paika põhiteemad: eraldatus, katkenud suhted, mälestused, mis ei anna rahu, ja küsimused, millele vastused on vaid poolikud või sootuks kadunud.

Arvo Valton on eesti proosakirjanik ja esseist, kelle looming on sageli uurinud inimese ja ühiskonna suhet, samuti vaimseid ja eetilisi küsimusi. Tema tekstidele on omane filosoofiline sügavus, aga ka kirjanduslik vormimäng ja teatav teadlik distantseeritus. „Üksildased ajas“ kuulub tema eksistentsiaalselt laetud proosa hulka, olles mõeldud eelkõige lugejale, kes ei otsi kiiret tegevust ega lahendusi, vaid refleksiooni ja vaikseid kihistusi. Esimene osa loob aluse teose terviklikuks mõistmiseks, tutvustades tegelasi ja motiive, mis arenevad edasi järgnevas osas, kuid kannavad juba siin endas küpsuse ja üksinduse kaalu.