Ühises hoovuses

Arvo Valtoni mälestusteraamat „Ühises hoovuses“ on isiklik ja mõtisklev tagasivaade autori elule ja loomingulisele teele, kus põimuvad kirjandus, ajalugu ja isiklik kogemus. Teos hõlmab mitmeid kümnendeid ning toob esile Eesti kultuurielu kujunemise ja muutumise nõukogude ajast tänapäeva. Valton vaatleb enda ja oma põlvkonna loovisikute positsiooni olukorras, kus loomevabadus oli piiratud, ent kultuuriline elujõud püsis. Ta kirjeldab kohtumisi, vestlusi ja koostööd paljude tuntud autoritega, samuti kirjandusorganisatsioonide ja ajakirjade telgitaguseid, andes sissevaate kirjanduse ja võimu suhetesse.

Teos ei ole kronoloogiline autobiograafia, vaid temaatiliselt koondatud meenutuste kogum, milles Valton käsitleb kirjutamise, tõlkimise ja avaldamisega seotud dilemmade kõrval ka kirjanduse eetilisi ja ühiskondlikke ülesandeid. Erilist tähelepanu pöörab ta eesti ja vene kultuuriruumi kokkupuutepunktidele ning sellele, kuidas rahvuslik identiteet sai väljenduda kirjanduse kaudu ka repressiivses poliitilises kontekstis. Valtoni toon jääb vaoshoituks, sageli eneseirooniliseks, kuid samas selgelt analüütiliseks – ta ei kirjuta minevikust sentimentaalselt, vaid püüab mõista selle tingimusi ja järelemõjusid.

Arvo Valton (snd 1935) on eesti kirjanik, stsenarist ja tõlkija, kelle loominguline tegevus ulatub kuuekümne aasta taha. Tuntud eelkõige novellide ja lühiproosa viljelejana, on ta ühtlasi olnud aktiivne kirjanduselu korraldaja ja kultuurilise mälu hoidja. Tema mälestusteraamat „Ühises hoovuses“ peegeldab autorile omast tasakaalukat stiili ning huvi inimliku motiivistiku, ajaloo kulgemise ja väikese rahvuskultuuri kestmise vastu. Teos pakub väärtuslikku materjali nii kirjandusloolastele kui ka lugejatele, kes tunnevad huvi eesti vaimuelu kujunemise ja sisemiste hoovuste vastu 20. sajandi teisel poolel.