Sõnumitooja

Arvo Valtoni novellikogu „Sõnumitooja“ koondab endasse valiku lühivorme, mis iseloomustavad autori tollast loomingulist suunda: napikeelset, mõtestatud ja mitmeti tõlgendatavat jutustust, milles väline lihtsus peidab endas sügavat eksistentsiaalset või ühiskondlikku allteksti. Novellide maailm on sageli piiripealne – reaalsuse ja mõttelise, ühiskondliku ja isikliku, mineviku ja tuleviku vahel –, kus tegelased liiguvad kui tundmatus ruumis, püüdes mõista oma kohta ajas ja ruumis. Valton ei paku otseseid vastuseid, vaid loob olukordi, mis kutsuvad lugejat tõlgendama, küsima ja tajuma. Nii muutub „sõnum“ kui mõiste kogumiku läbivaks motiiviks: selle kandmine, edastamine, mõistmine või kadumine.

Valtoni proosale on iseloomulik lakooniline, kuid täpne keel, milles iga sõna kannab koormust. Kogu žanriline valik ulatub realistlikest miniatuuridest allegooriliste ja kohati ulmeliste jutustusteni, kus oluline ei ole mitte sündmustik ise, vaid selle varjatud tähendus. „Sõnumitooja“ novellides ilmneb autori võime luua väheste vahenditega pinge ja atmosfäär, milles inimene jääb alati oma otsingutes üksi, sageli vaikiva süsteemi või määramatu olukorra keskele. Samas ei puudu tekstidest kerge irooniline või isegi satiiriline toon, mis muudab nad mõjuvaks kommentaariks ka ühiskondliku tegelikkuse suunal.

Arvo Valton (snd 1935) on eesti kirjanik, keda peetakse modernse lühivormi meistriks ja üheks olulisemaks uuendajaks 1960.–70. aastate eesti proosas. Tema looming on mitmekihiline ja sageli minimalistlik, kätkedes sügavat tähelepanu inimese sisemaailmale ning tema suhestumisele välise struktuuriga – olgu see ühiskond, ajalugu või võim. Valton on tuntud ka kui ulme- ja absurdielementidega rikastatud kirjanduskeele kasutaja, kelle tekstid ületavad sageli kitsalt realistliku kirjanduse piire. „Sõnumitooja“ on hea näide tema lühivormi täpsusest ja mõttetihedusest, mis on aastakümneid hoidnud oma aktuaalsust ja tõlgendusruumi avatuna.