Seniks. Luulet 1990. suvest

Arvo Valtoni luulekogu „Seniks. Luulet 1990. suvest” koondab värsse ühest ajalooliselt tähenduslikust ja murrangulisest ajajärgust, mil Eesti ühiskond oli liikumas iseseisvuse taastamise suunas. Kogus leiduv luule peegeldab selle suve sisemisi ja väliseid pingeid, vaikseid eneseküsitlusi ning hetki, mil ajalugu ja isiklik kogemus põimuvad ühtseks tunnetuslikuks väljaks. Valton ei püüa luua suuri loosungeid ega kujundlikku ilutulestikku, vaid esitab oma luuletused vaoshoitult ja mõtlikult, keskendudes ajutisusele, ootusele ja olemise habrasusele. Sõna „seniks” teose pealkirjas on võtmetähendusega – see osutab seisundile, kus lõplikku pole veel saabunud, kuid ajutine on juba määrav.

Luulekogus vahelduvad ühiskondliku situatsiooni taustal kirjutatud tekstid isikliku, isegi intiimse registriga. Valton vaatleb oma sisemaailma kõrvuti muutustega, mis toimuvad väljas – rahutuste, lootuse ja teadmatuse ajal. Tema luulekeel on napp ja sihikindel, vältides liigseid kaunistusi, ent säilitades teravuse ja sisemise pingestatuse. Paljud tekstid toimivad kui mõtisklused, katkendlikud päevikuvormis hetked, mis võtavad kokku rohkem tunde kui sündmusi. Samas sisaldavad need luuletused ka kerget irooniat ja distantseeritud pilku, mis võimaldab hoida tasakaalu isikliku ja üldise vahel, ilma et kumbki muutuks domineerivaks.

Arvo Valton (snd 1935) on tuntud eelkõige proosakirjanikuna, kuid tema loomingus on alati olnud oluline koht ka lüürikal ja mõttelisel tekstil. Tema luule on filosoofiline ja tasakaalukas, sageli tugeva enesevaatluse ja elutunnetusega. „Seniks” on erandlik oma ajaliselt piiratud fookuse poolest – see on kogu, mis annab edasi üht konkreetset ajasõlme, olles samas universaalne oma teemades: inimene ajas, sõna ja vaikuse vahekord, elu hetkelisus. See kogumik sobib lugejale, kes otsib luulest rohkem vaikset mõistmist kui dramaatilist ilmutust.