Õukondlik mäng

Arvo Valtoni novellikogu „Õukondlik mäng“ koondab endasse 1970. aastate alguse eesti lühiproosale iseloomuliku sümbolistliku ja allegoorilise lähenemisviisi. Nimetatud teoses uurib autor inimese ja võimu, isiku ja süsteemi, üksikisiku ja kollektiivi vahelisi suhteid, kasutades selleks pealtnäha lihtsakoelisi, ent tiheda alltekstiga lühivorme. Novellides on tunda nihestatust – tegevus ei toimu tingimata realistlikus maailmas, vaid sageli stiliseeritud või metafoorses ruumis, kus igapäevane muundub tähenduslikuks mänguks. Selline käsitlus annab tekstidele tugeva filosoofilise ja poliitilise laengu, mida oli toona võimalik väljendada vaid kaudsete kujundite kaudu.

Kogumiku nimilugu „Õukondlik mäng“ viitab otsejoones võimusuhetele ja nende kunstlikkusele – rollide mängimisele ühiskonnas, kus alluvus ja kohandumine muutuvad ellujäämisstrateegiaks. Ka teised novellid lähtuvad sarnastest pingeväljadest, esitades tegelasi, kes seisavad silmitsi piiratud valikuvõimaluste, sisemise vastuolu või välise survega. Valton loob napilt joonistatud, ent tugeva pingega maailmu, kus lugeja peab ise mõistatama, mis on öeldu taga. Kujundlik ja lakooniline keel rõhutab tähenduse mitmekihilisust, kutsudes mõtisklema mitte ainult loo, vaid ka selle üle, mida see ütlemata jätab.

Arvo Valton (snd 1935) on eesti proosakirjanik ja stsenarist, keda tuntakse eelkõige tema eksperimentaalse ning sageli allegoorilise jutukunsti poolest. Ta on avaldanud arvukalt novellikogusid, romaane ja filmistsenaariume ning olnud üks olulisemaid eesti modernistliku kirjanduse esindajaid. 1960.–1970. aastatel kerkis Valton esile autorina, kelle looming tõi kirjandusse uut, tihti vormilt katsetavat ja mõttelt kriitilist suunda. „Õukondlik mäng“ kuulub tema varasemas loomingus nende teoste hulka, kus kujunes välja talle omane minimalistlik, ent sügava sisemise pingega kirjutamisviis.